Leiutised Repro

Tiit Kändleri populaarteaduslik teos jutustab inimese ajaloost, täpsemini inimese ja maailma suhtest.

Aastalõpp teatavasti uputab raamatutega, mistap kasvab lugemist ootava kirjanduse virn suure koera kõrguseks. Ent kui Kändler – mees, kes kirjutab keerulise lihtsaks – annab välja teaduse arengut käsitleva teose, siis ei lükka sa seda ju virna alla, vaid asetad peale.

Pealkirjast eeldaks, et Kändler alustab kaugelt-kaugelt – kivikirves ja oda ja ratas ja… kuni kvantarvtiteni välja. Aga ei. Kvant-misiganes on segane värk, seega võib seda raamatut, arvestades sassis struktuuri, pidada kvantraamatuks. Või esseede kvantsüsteemis kogumikuks: toimuks justkui Browni liikumine – põrked ühelt teemalt teisele… Ent raamatu väärtust see ei kahanda terabaidigi võrra.

Tegelikult ei ole Kändler siiski jumal ega suuda kõike lihtsaks kirjutada, aga ta vähemalt üritab. Ja teeb selgemaks enam, kui segaseks jääb. Või mis segaseks – mingi aimdus ikka tekib, kuigi jah… Tõstke käsi, kes mõistab, kuidas arvuti toimib.

20 peatükiga (Mõni neist: Aja leiutamine, Iidse maiguga nanoelektroonika, Tühjus: olemata olemata, Leiutised, mida pole leiutatud, Nulli ja lõpmatuse vahel) käib Kändler läbi kogu inimkonna tee, kuni hullumeelse nano-tänapäevani. Tundub, et mida aeg edasi, seda väiksema inimgrupi kätte areng ja teadmised koonduvad. Algelise teleskoobi suudab igaüks kokku panna. Või raadio. Aga Hubble-teleskoobi ja digivastuvõtjaga läheb pisut keeruliseks.

Iga teema liigub Kändleril mööda mitteloogilist rida, mis lõpuks osutub ootamatult loogiliseks. Näiteks arvutite peatüki märksõnade järjestus: Frankenstein, arvuti, bioinspiratsioon, takjapael, robot, Turing, tehisintellekt.

Raamat pakkus filosoofilisel tasandil suurepäraseid mõttevälgatusi, mis paraku sumbuvad üldisesse harimatusse. Kas Kändleri teost peaksid lugema kõik, ka humanitaarid? Inglise füüsik Charles Pearcy Snow, „kahe kultuuri“ teooria looja, kirjeldas oma kuulsas loengus, kuidas ta lõunalauas tõstatatud küsimuse peale – mis on termodünaamika teine seadus? – puhkesid humanitaarid naerma. Milline absurdsus! Snow väitis, et entroopia kasvu seaduse mittetundmine on samaväärne, kui teadlased ei teaks Shakespeare’i.

Olgu siinkohal lisatud termodünaamika teise seaduse Ostwaldi sõnastus, ehk jääb meelde: teist liiki perpetum mobile on võimatu.

Ent pöörame lõpetuseks jalad taeva poole. Kändler kirjutab, kuidas populaarteaduslik ajakiri New Scientist päris tuntud asjatundjatelt 2008. aastal, kumb on teadusajaloos tähtsam, kas Darwin või Galileo, vastas rõhuv enamik, et Darwin. Arvati, et tema tõi inimese pjedestaalilt alla, Galileo kõigutas vaid usku Maa erakordsesse asendisse.

„Maa käib ümber päikese, kuid kuidas see mõjutab õlle hinda?“ küsis kosmoloog Paul Davies. „Kes hoolib, milline pall või kalju käib millise ümber?“ tahtis teadusajakirjanik Matt Ridley teada.

Nii ta lõpuks on kõigega. Tegelikult pole ju vahet, kas me põlvneme ahvist või oleme jumala looming, sest õlle hinda ei mõjuta üks ega teine.