Repro

Kui nordic noir räägib ühiskonna tänapäevasest tumedusest, siis ajalooline noir minevikust, kusjuures spekulatiivsel moel, tegelikkust siia-sinna puistates.

Tegelikult on turvaline kirjutada minevikust, ja just fiktsiooni. Sest alati saab öelda, et oh, see oli nii ammu ja kas tegelikult oligi. Eks lugeja peab otsustama, mis on tõde, mis mitte.

Iirimaa oli teises ilmasõjas neutraalne riik, aga ainult pealtnäha. Natsid pole just toredad poisid, arvati, aga samas võitlevad nad Inglismaa vastu, mis on positiivne.

Ühesõnaga, pärast sõda leidsid nii mõnedki sõjakurjategijad, siis, kui rahu taas maa peal, Iirimaal varju.

Ühel heal päeval, kuid halval ajal – kohe on USA president John Kennedy Iirimaad külastamas – leitakse tapetuna järjekordne eksnats (Või kas nats saab olla endine? Või kommunist?) Kusjuures tapetu juurest leitakse  sõnum Otto Skorzenyle: „Me tuleme Teile järele.“

Skorzeny, Hitleri lemmik, SS-eriüksuse looja ja mitme erioperatsiooni toimepanija, muide, mõisteti sõja lõpus õigeks, sest vaenlase mundri kandmine pole kuritegu. Ta ostis endale Iirimaal maamõisa, väidetavalt juutidelt ja Punaselt ristilt röövitud raha eest, kuid püsivat elamisluba talle ei antud.

Aga see selleks. Elu on elu ja raamat on raamat. Niisiis on sakslased tapetud, Skorzenyst saanud märklaud ning Iirimaa valitsus ei taha, et rahvas saaks kodustatud natsidest teada. Salaluure eriüksuslane Albert Ryan saab käsu probleemid lahendada.

Paraku probleemid alles tekivad. Ryanil. Eetilised. Ei ole see Skorzeny kaugeltki puhas, hoopis vastupidi. Ja nii tulebki leida lahendus küsimusele: kas teenida riiki või südametunnistust?