Ametliku terminoloogia järgi on Vilmsi looming vist paronomaasia, mis ei ole haigus, kuigi kõlab nõnda, vaid sõnamäng ehk Wikipedia järgi sisult erinevate sõnade pseudoetümoloogilisest seostamisest, samatüvelisusest või muust taolisest johtuv kõlasarnasus. Ja sõnamängulist nalja nimetatakse kalambuuriks.

Jah, sõnamäng on vist õigem, sest see annab laiema pildi.

Deklareeri oma tujud.

Lootusõpetus.

Ei ole head ilma halvaata. (Pagana õige!)

Siis, kui ma veel noor ja Jumal olin. (Samuti kümnesse!)

Halli aja ühiskonnas oli samuti sõnamängu, kuid meeles on pigem ärapööratud vanasõnad:

Kes alla jääb, saab lapse.

Kes pärast naerab, naerab hiljem.

Kes teisele auku kaevab, selle käes on labidas.

Kel ei vea kaardimängus, sel veab kabes.

Ja nii edasi.

Aga Vilms on hää.

Olgu Toomas Hendrik Ilves, mis on oma ärmastamistega, kuid siinkohal ütleb ta hästi, eriti nätsu näriva ameeriklase koha: „Keiti Vilms on meie aja Aavik ehk Aaviku Avatar, õigemini vist Avatarlanna ehk Avatartar. Nagu Johannes Aavik ja Ilmar Laaban evib ta imepärast keeletunnetust.“

Ja nii ongi. Ükskordki ajab ekspresident tarka juttu.

Niisiis paluks raamatule järge, sest olgu Vilms nii hää kui tahes, sotsiaalmeediat jälgida ikka ei viitsi.