Repro

Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni ilukirjanduslik elulooraamat on kui poliitilise kõrgpilotaaži õpik alapealkirjaga: „Kuidas maadelda vene karuga.“

Hea küll, raamat on soomlase kirjutet ja võib olla – ilmselt ongi – kallutatud. Mitmed eestlase, kes seda lugenud, hoiatasid siinkirjutajat sinisilmsuse eest. Et ei olnud see Kekkonen venelaste ees nii sirgeseljaline midagi. Muidugi ei olnud. Ta koogutas, aga ei langenud põlvili, nagu palud teised.

Tõde on see, et uuri kunagist maakarti niipidi või naapidi, kuid Soome oli ainus Nõukogude Liidu pika ühise maismaapiiriga naaber, kes säilitas sõltumatuse. Tänu legendaarsele Paasikivi-Kekkoneni liinile, mis peatas tanke märksa paremini kui Mannerheimi liin Talvesõja ajal.

Kui Soome toonane poliitika rahvakeeli lahti seletada, siis:

kõige alus on see, et Venemaa teeb, mida tahab;

lambaid on hea karjatada, seega tuleb hundiga suheldes olema ka ise pisut hunt;

jää oma seisukohtadele niivõrd-kuivõrd kindlaks – kui ei saa öelda „ei“,
ütle „jah, aga…“ ning kauple välja soodsad tingimused;

tee nii, et mõlemal oleks hea, aga sinul ehk sinu rahval pisut parem.

Teise maailmasõja lõpupäevil oli kaks realistlikku stsenaariumit, halb ja väga halb: kas Soomest saab Soome sotsialistlik riik või SNSV, Soome Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Iseseisvus tundus ebarealistlik, saati saatis Venemaal valel ehk Saksamaa poolel võidelnud naabri juurde sõjajärgset mängu juhtima kurikuulsa Andrei Ždanovi, kes Eestis „eduka“ (või eduka, oleneb kummalt poolt vaadata) juunipöörde korraldas.

Paraku sai Ždanovi seekord märksa tugevamast puust vastase, sest tema juhitud järelevalvekomisjoniga asus asju ajama justiitsminister Kekkonen, kes ühtäkki oli eelnevad natslikud seisukohad nurka   heitnud ning punase sotsialismimantli selga tõmmanud.

Kekkonen tegi enda muundumise põhjuse ja Soome edasise poliitika alused selgeks oma kõnes: „Ütlen seda otse ja soome keeles, et     see lõpuks selgeks saaks. Soome on sõja kaotanud. See olukord ei  muutu. Me ei saa minna tagasi 1939. aasta suvesse. Me peame elama siin suurriigi naabrina ja me ei saa sinna midagi parata. Me kuulume Nõukogude Liidu mõjusfääri ning sellel riigil on vahendid ja jõud jälgida, et me ei ohustaks tema rahvuslikke – või imperialistlikke, kui asja soovitakse nii näha – huvisid. Mina olen rahulik. Mina olen realist. Meie jaoks ei ole olemas kahte võimalust, mille vahel valida. On ainult üks: heade suhete loomine Euroopa juhtiva suurriigiga. Ning praegusel hetkel see riik määrab, mida ta nõuab, ja meie üritame anda endast parimat. Või tahate siia nõukogude tanke ja kommunistlikku diktatuuri? See on see teine võimalus, mille mina jätan arvestusest välja.“

Siinkohal mõningaid värvikaid poliitnoppeid raamatust.

Mõistagi võib Kekkoneni süüdistada – ja soomlased süüdistasidki – venelastele liigses vastutulekus. Ent toona olid valikud kas halvad või väga halvad. Jah, Kekkonen surus läbi, et kaheksa kaasmaalastest sõjakuritegudes süüdi mõistetaks ja vanglakaristused saaks. Ent mida sa teed, kui seltsimees Ždanov esitas selle nõudmise koos ähvardustega neli korda ja teatas lõpuks: „Kas Soome seisukohast pole siis parem, et Soome valitsusel on 180 miljonit (Nõukogude Liidu rahvaarv – J.M.) head sõpra, kui et kaheksa kehva.“

* * *

Kui Kekkonen oli allkirjastanud Soome ja Nõukogude Liidu vahelise sõpruse ja teineteisemõistmise ehk niinimetatud YYA leppe, palus Stalin õhtusöögi ajal tal hinnata lemmikveini. Kekkonen rüüpas, mekkis, rüüpas veel ning, kuigi ei tundnud pinge tõttu mingit maitset, kuulutas lausvaikuses: „Tõeliselt hõrk,“ ja palus lisa.
Stalin muigas ja ütles: „Gospodin Kekkonen võib selle pudeli endale jätta.“

Kekkonen vastu: „Tänan. Kahju ainult, et seda siin nii vähe alles on.“
Stalin: „Ärge muretsege, saate veini nii palju, et võite veel kodus minu auks pokaali tõsta.“

* * *

Viiekümnendate lõpus, külma sõja kõrghetkil, soovis lääs, et Soome tuleks nende poolele, kuid Kekkonen jäi oma liinile kindlaks: „Soome saatus on alati sõltunud ja sõltub ka edaspidi suhetest idanaabriga.
Läänele oleks võib-olla ahvatlev näidata meid vabaduse märtritena, aga me täname ja ütleme sellest aust ära. Meil on seda märterlust Talvesõja ajast paari sugupõlve tarbeks ja hauaristegi rohkem kui küll. Ja täitmata abistamislubadusi.“

* * *

Kui presidendid Nikita Sergejevitš Hruštšov ja Urho Ivanovitš Kekkonen Leningradi visiidi ajal lõunasöögiks kohtusid, oli meeleolu nii südamlik, et mehed vahetasid peakatteid. See oli Kekkosele, tõsi küll, kehv kaup, ta pidi loobuma peaaegu uuest karakullmütsist, aga vastu sai ärakantud läkiläki. Ent asi oli Kekkoneni meelest seda väärt ja loovutatud mütsi nähti Hruštšovi peas siitsaadik sageli.

* * *

Kekkonen kuulutas kõnes, et isegi siis, kui ülejäänud Euroopa muutuks kommunistlikuks, jääks Soome truuks põhjamaa demokraatia mudelile.
Hruštšov hõikas vahele: „Kas me oleme sõbrad? Kui nii, kas ei võiks sõber soovitada teisele parimat, mida teab, nagu näiteks sotsialistlikku süsteemi?“

Kekkonen laskis haudvaikuses järele mõeldes pea viltu paremale ja siis vasemale: „Kas tohin esitada sama küsimuse, pakkudes teile meie ühiskondlikku süsteemi?“

Hruštšov puhkes naerma.

* * *

Kekkose kannatus pandi proovile Leonid Iljitš Brežnevi visiidi alguse puhul Kultarantas antud dineel. Paari napsi järel üritas Brežnev esineda Hruštšovi kombel spontaanselt. Ta krahmas vaasist lilled, ulatas need laia žestiga üllatusest keeletuks jäänud Sylvile (Kekkoneni abikaasa – J.M.) ja ütles: „Meie, nõukogude inimesed, oleme nii viisakad, et anname oma daamile lilli isegi keset lõunasööki.“

Kekkonen ei suutnud end talitseda, vaid nähvas: „Olen minagi daamidele lilli kinkinud, aga ei ole kunagi võtnud neid võõrustaja vaasist.“
Tõlki haaras äkki vastupandamatu köhahoog, mille vaigistamiseks oli vaja vett, nii et tõlkimisest ei tulnud midagi välja ja Kekkonenile jäi ebaselgeks, millisel kujul tema häbematus külalisele edasi anti.

* * *

Oli Kekkonen see või teine – eks igal ole oma arvamus – tulemus selgus aastal 1991, kui Eesti taas vabaks sai. Kaks naabrit, üks särav ja õitsev, teine kui vaene sugulane. Aga ometi oli Soomel ja Eestil stardiplatvorm sama. Või kas oli? Eestit võis pidada aastal 1939, Nõukogude Liiduga läbirääkimiste alguses, iseseisvaks ja neutraalseks. Soome oli 1944. aastal aga sõja kaotanud fašistlik riik. Kummastav, kuidas naabrite saatused sedavõrd lahku läksid.