Konstantin Päts, vang nr 12. Repro

Kummaline, et Eesti presidendi Konstantin Pätsi viimaseid aastaid kirjeldav raamat sedavõrd kirgi kütab, et teatud persoonid soovitavad seda mitte osta ja lugeda. Miks? Saaks aru, kui tegu oleks ilukirjanduse ehk fiktsiooniga, ent teos põhineb KGB arhiividest pärinevatel dokumentidel – erakirjadel, ülekuulamisprotokollidel ja Pätsi jälitanud või temaga koos vanglakambris istunud agentide ettekannetel. Just need autentsed dokumendid väärtustavadki raamatut. Muul jutul, mis sisu koos hoiab, pole mingit tähendust, sest järeldusi võib teha igaüks ise.

Raamatut toimetanud ajaloolane Küllo Arjakas leiab, et sel on teaduslik väärtus. „Pätsi üldine elukäik on ju suures osas teada, ent tihti on teadmata arreteerimisele järgnenud elu. Teadmatus on valitsenud tema ülekuulamiste osas. Kui palju ta seal avaldas ning mille jättis enda teada. Teadmata on tõik, kui ulatuslik oli tema jälgimine. Kõige olulisemad on seni avaldamata autentsed dokumendid NKVD, NKGB ja KGB materjalide hulgast.”

Seevastu ajaloolane Jaak Valge arvab, et paren olnuks kui „Vang nr 12” jäänuks ilmumata. KGB dokumente ei soovitaks mina üldse mitteajaloolastel uurimistöös kasutada. Isegi teemaga kursis olevatele ajaloolastele on nad ülimalt keerulised, kui just KGB struktuuri või ülekuulamismeetodeid ei uurita. Näiteks Vene ajaloolased on KGB uurimisdokumentidelt DNA-analüüsi abil leidnud verejälgi,” kirjutas Valge arvamusloos ajalehes sirp.

Valge Jätkab: „Arvan, et Eestis võiks olla vast kümmekond ajaloolast, kes tunnevad 1920.–1950. aastate poliitilist tausta piisavalt, et ülekuulamisprotokollides või nuhkide ettekannetes olulist ebaolulisest ja usaldusväärset ebausaldusväärsest eristada. Sest ülekuulajad olid üldjuhul – ning antud juhul kindlasti – ebakompetentsed, aga seda enam püüdlikud, ja ülekuulatavad polnud mõistetavalt kuigi altid oma tegelikke teadmisi jagama. Ehk käis suure rumala kassi ja nõrga ning kavala hiire mäng, mille käigus pudenenud teave sisaldab kindlasti tegelikust elust lähtunud informatsiooni, aga rikkalikult ka desinformatsiooni.

Juba XIX sajandil, mil ajalugu kujunes teaduseks, sai üheks arhiivinduse aluspõhimõtteks provenientsi- ehk päritoluprintsiip, mille kohaselt üksikdokument muutub tähenduslikuks vaid koosmõjus teiste sama isiku või organisatsiooni dokumentidega. Ning ajaloouurimuse nagu iga teise teadusele pretendeeriva uurimuse puhul on endastmõistetavaks eelduseks autori väidete kontrollitavus.

Antud juhul pole ühtegi tõsiseltvõetava uurimistöö eeldust täidetud. Seega pole meil ka ühtegi põhjust, miks Pooli üllitist peaks tõsiselt võtma. Esiteks ei tea me, kas need dokumendid on üldse autentsed. Võib-olla osa on, aga osa mitte.”

Seega: raamat on rämps põhjusel, et Pool ei ole ajaloolane ja teos ei täida uurimistöö eeldusi. Kuid vabandage, Eesti NSV KGB esimehe asetäitja Pool pole end ajaloolaseks ka tituleerinud ning ta ei pretendeerigi uurimistööle. „See on järjepidev, lausa päev päeva kaupa esitatud lugu Eesti presidendi ja tema pereliikmete elust asumisel ning Nõukogude vanglates ja kinnipidamiskohtades,” selgitab Pool.

Raamatut tuleb võttagi, kui jutustust läbi dokumentide ja vaadata asju pigem laiemalt, mitte pelgalt Pätsi seisukohalt. Näiteks kirjeldavad nii kirjad kui jälitusaruanded korduval toonast elu Nõukogude Liidus, kuhu rikas Eesti kisti. Agent Liza, kes suunati tööle Pätsi perele koduabiliseks, kurtis: „Olga Martõnovna (Pätsi pere lapsehoidja Olga Tünder – J.M.) muudkui pärib minult, miks meil kõik räbalates käivad ja miks poodides midagi saada pole. Nad annavad mulle iga päev korraldusi minna poodi ja osta neile juustu, suhkrut, mune, võid, piima, pipart, heeringat jt toiduaineid, aga ma tulen iga kord tühja kotiga koju tagasi.”

Või kuidas käis KGB töö... Pätsilt taheti järjekindlalt saada tunnistusi selle kohta, et Eesti pidi olema platsdarm lääneriikide sissetungiks Nõukogude Liitu. Pikas niiöelda ülestunnistuses selgitas Päts põhjalikult olukorda ja Eesti rolli üleilmses poliitikas. Üks väljavõte: „Pärast seda kongressi tuli Prantsuse esindaja minu juurde ja edastas soovi, et Eesti koos teiste piiririikidega võtaks ette ühise rünnaku Moskva vastu. Minu küsimusele, milleks seda vaja on ning miks selles rünnakus peaks osalema väike ja nõrk Eesti, kellel ei ole mingeid pretensioone oma rahumeelse naabri vastu, sain vastuseks, et see on vajalik üleüldise rahu hoidmiseks ja kommunismi väljasuretamiseks. Kuid ma vastasin, et see ei kuulu Eesti poliitiliste ülesannete hulka, et meie rahvas ei ole nõus olema sõjaalgataja ja kui Prantsusmaa peab seda vajalikuks, las ta siis ise oma jõududega, omal riisikol lahendabki oma probleemid.”

Eks ta jah, kassi ja hiire mäng oli – KGB pidi saama oma teooriatele kinnituse ja Päts mitte seda andma.

Raamatust kumab ka Pätsi naiivsust: ta ei adunud tükk aega Nõukogude Liidu poliitikat ja arvas endast pisut liiga palju, sest oli veendunud, et suudab välja võidelda oma väljavahetamise võõrsil vangistatud kommunistide vastu. Ka ootas ta valget laeva ehk sõda ning oli veendunud, et Venemaa murtakse kiiresti maha ja ta on taas vaba mees. Samuti palus ta enda vangistajaid, et nood päästaks tema pere vabadusse ja saadaks mõnda teise riiki või vähemalt Eestisse. No ei olnud säärast lahkust Nõukogude Liidult loota.

Naiivne on seegi, et Päts ja tema poeg Viktor ei hoidnud kodus suud vaos, sest ei arvanud, et agendid kõik ette kannavad. Raportitest saab lugeda, kuidas Viktor Päts kuulutab, et kommunism on tema arusaama järgi sõna ilma sisuta, ilma faktideta, mis kinnitaksid selle mõiste olemust, tegelikkuses on kommunism vaesus, kõnts, kultuuritus, järelvalveta ja räbalais lapsed, riik, mille kommunistid on viinud kaose äärele. President omakorda arvas, et peagi algav sõda on lühike, sest kes peaks nõukogude võimu kaitsma? Needsamad töölised, kes nagu valitsevad riiki, kuid kes pärast pikka tööpäeva peavad seisma järjekorras, et saada tükikest leiba, kelle peredel ei ole midagi, virelevad haletsusväärselt – kas tõesti hakkavad nad kaitsma seda kuritegelikku nõukogude korda.

Need on vaid üksikud näited, aga kokkuvõttes on „Vang nr 12” äärmiselt huvipakkuv lugemine, aga nagu öeldud, jäägu järeldused igaühe enda teha.