Enese vanuse määramine vanade asjade põhjal pole nii lihtne. Ilmselt on lüpsipink tänapäevalgi kasutuses, härrasmees kannab uuri ning vikatiga – on säärane endalgi peres, naise käsutuses – on hää aia tagant võserikku niita.

Too etteantud arv 101 paneb kahtlemata raamatu autori pingesse, sest häid asju on siinmail märgatavalt rohkem. Sestap ei tasu raamatusse raiutut võtta absoluutse tõena, vaid pigem ühe persooni valikuna.

Oh olid ajad… Nii mõndagi on sellest ilmast kadunud. Saapasulane. Või rukkihakk. Käsikivi ja vokk on alles kujundlike elementidena, sest kes neid ikka enam pööritab. Reheahi, kuljused, „Kevadest“ tuntud krihvel ja kapsaraud… Kes, muide, teab, mis on klepper, unkaauk, tõnn või pügapulk?

Üht teist on vanemal põlvkonnal veel meeles. Sirp näiteks, aga mitte viljapõllult, vaid riigilipult. Ja kaerakile, mida teinekord koolis pakuti, kalossid, mis viltidele otsa käisid…

Aga õnneks on vanu häid Eesti asju, mis tänini säilinud. Verivorst näiteks. Ja õlu. Ja jaanipäev, korras talu, külakiik ning mõistagi rukkileib. Loodetavasti on need alles ka sajandite pärast, nagu ka Eesti, mis on parim paik, kus olla.