Meie väike saladus. Repro

Kaasaegse krimikirjanduse jõuliseim suund – psühhothrillerid – annavad kirjanikule avara mänguruumi. Küll on paigutatud peategelane tegutsema aknale, rongi või restorani. „Meie väike saladus” hargneb lahti politseijaoskonna ülekuulamistoas.

Angela on nelja seina vahel, vastaseks uurija, kes tahab teada, mis juhtus daami kunagise peigmehe kaduma läinud abikaasa Saskiaga.

„Niisiis, uurija Novak, kas me saame vahelduseks rääkida minust? Minu kogemuse põhjal ei saa see teema just tihti päevakaja ja mul on palju öelda. See võib isegi vabastavaks osutuda. Aitäh – ma oletan teie pea kerge kallutuse järgi, et lasete mul mõnda aega südant puistata, on teil siis valikut või mitte.”

Ja nii lähebki Angela tagasi kaugesse minevikku, lapsepõlve, ning hakkab vaikselt oma monoloogis, mis kohati läheb üle sisemonoloogiks ja kaemuseks, liikuma oleviku suunas. Ei mingeid küsimusi ega vastuseid, vaid aus – või vähemalt pealtnäha aus – lugu ühest elust ja armastusest.

„Kõik armastuslood on krimijutud ja kõik krimijutud on armastusest. Kui te ütlete, et see ei ole tõsi, pole te piisavalt tähelepanelik.”

Jah, Angela, uje tüdruk, armastas HP-d, kooli parimat sportlast, ning armastab endiselt, kuigi nende teed läksid lahku, mõlemaid lõid uued suhted, abiellusid. Ja ta ei saa kuidagi varjata rahulolu, et Saskia on kadunud, ainult et kas tal on sellega mingit pistmist? Kas Angela on mõrvar ja kas Saskia on üleüldse tapetud, sest surnukeha pole leitud?

Nagu psühholoogilistes thrillerites ikka, pole asjad nõnda, nagu pealtnäha paistavad ning finaal on mõistagi üllatuslik.

Suurbritannias sündinud, vahelduseks Ausraaliasse põiganud ja nüüd Kanadas elava Roy Nazi – debüütromaan pälvis kiitust kriitikutelt, kes võrdlesid teda psühhoromaanide suurkujude Paula Hawkinsi ja Ruth Ware’iga. Kas just saab „Meie väikest saladust” nii kõrgele tõsta, aga raamat on kindlasti üle keskmise. Ehk siis üks hästi jutustatud salapära täis armastuslugu.

Loe veel: