RAAMATUBLOGI: Koogiretseptidega rahvakirjandus
Joanne Fluke’ile tuleks omistada USA rahvakirjaniku tiitel. Ei ole tema krimiromaanides sügavust ega filosoofiat, kuid näe, publik on rahul ja loeb.
Näib, et rahvale meeldivad lihtsad lood. Nii ameeriklastele kui eestlastele. Igatahes on niinimetatud mugavuskrimkad – pandi toime mõrv, leiti kurjategija, elu läheb edasi – raamatukogude laenutusnimekirjade tipus. M.C. Beaton näiteks, ja Fluke rühib kah aina kõrgemale.
Lake Edeni linnakeses, kus Hannah Swensen küpsisekohvikut peab, hakkavad inimesed ilmselt otsa saama. Ei jätku ju 3000 elanikust kauaks, kui iga kuu mõni maha notitakse. Sestap peab autor kirjutama raamatusse külalise, elustiilieksperdist teletähe, paraja bitchi, kes linnakesse ilmub ja peagi surnukehaks muutub. Laiba leiab loomulikult Swensen, tal selle peale annet.
Ei ole miskit uut siin ilma peal. Vastiku teletähe, keda igaüks teise ilma saata tahab, teemat on ekspluateeritud kümnetes romaanides. Süžee ei kaldu karvavõrdki eemale krimikirjanduse reeglitest, paar kolm lõbusat kõrvalliini – peategelase jant kahe peigmehega, kosjasobitajast ema ja muud säärast – ning raamat müüb kenasti.
Küll aga küpsiste, kookide, tortide ja keekside retseptid, mida Swensen ehk Fluke esitavad, on liiast, sest maailm rasvub niigi.
