Kes pole Marsonsi eelnevate krimilugudega – „Vaikne karje”, „Julmad mängud” ja „Kadunud tüdrukud” – tuttav, siis peategelasena figureerib tänapäevast feministlikku trendi arvestades politseitšikk Kim Stone, kes on kirglik ja jõuline justkui mees (arvestades stampe), kuid samas leidub temaski naiselikke nõrkusi.

Marson on usutlustes öelnud, et Stone’i kuju hakkas tema meeltes aastaid tagasi võimust võtma ning tal tekkis vajadus jutustada üht pikka lugu, samas peategelast aegamööda arendades ja lihvides. Hea küll, realismist on Marsonsi stoorid kaugel, aga ilmselt ei eeldagi krimkafänn, et sarimõrvarid ja psühhopaadid tema koduhoovis pidevalt ringi jalutaksid.

„Tütarlapse tundmatuseni moonutatud nägu vahtis pimedana sinitaevasse, tema suust pudenes mulda. Musttuhat kärbest tiirutas verepudru kohal. Westerley uurimisrajatis pole nõrganärvilistele – see on „laibafarm“, kus uuritakse surnukehade lagunemist ja mille asukateks on laibad, muist rohkem, muist vähem mädanenud. Kui aga uurija Kim Stone ja tema meeskond leiavad hiljuti surnud neiu, tundub neile, et mõrvar on leidnud parima paiga oma kuriteo varjamiseks.”

Eksole. Kohtupatoloogid peavad ju kuskil uurimistööd tegema, sest kust muidu teadmisi saab. „Laibafarm” – surnukehad annetatakse – on selleks, et jälgida, kuidas mullast võetud taas mullaks saab ning millised protsessid seejuures toimuvad. Ainult et see mulda täis suuga neiu pole „farmi” püsiasukas, vaid ootamatu külaline. Ent miks peaks mõrvar tassima ohvri sesse farmi, kui on teada, et see varsti avastatakse?

Järgmine noor naisterahvas pääseb – ka tema suu topib mõrvar mulda täis, kuid ta jääb ellu. Nagu ikka algab võidujooks ajaga, et päästa tulevasi ohvreid ning Stone koos oma tiimiga on kiire ja vastupidav jooksja.