RAAMATUBLOGI: Kui CC Poitiers oleks teadnud, et ta tapetakse, oleks ta ehk oma abikaasale Richardile jõulukingi valmis ostnud
Vana hea briti suhtekrimka a la Caroline Graham ja tema Midsomeri mõrvad on tagasi! Ainult et lood juhtuvad Kanadas ja seekord talvel, kui lund ja külma on rohkem kui Eestimaal. Neile, kes igatsevad inspektor Barnaby järele, võivad veenduda, et peainspektor Armand Gamache ja tema kaaskond pole sugugi kehvem.
Tegelikult on Penny oma raamatuga Maarjamaad korra väisanud – 2009. aastal ilmus maakeeles Gamache esimene stoori „Vaikelu”, kuid jäi millegipärast tähelepanuta. Aga asjatult.
Üldiselt on Gamache lood tüüpilised briti mugavuskrimkad – külakeses saadetakse keegi teise ilma, sõrmejälgi uurides mõrvarit ei leita, mistap tuleb hakata lahkama kogukonna suhteid ja sedaviisi lahenduseni jõuda. Toredaid inimesi enamasti ei mõrvata ja kui, siis peagi selgub, et lahkunud persoon pole nii tore midagi. Mugavus tähendab omakorda seda, et tapatöö maailma ei raputa ega raputa külagi eriti ning kui süüdlane on leitud ja trellide taha saadetud, läheb elu rõõmsalt edasi.
Nagu ikka tuleb esmalt lahti seletada loo taust ja tutvustada tegelasi. Kolme Kuuse küla on jõuluootel. Ilm on pakaseline. Tihtipuhku peidab briti krimiromaan endas kahte saladust ehk siis mõrv toimub alles sajandal leheküljel ja senimaani on lahtine, kellest saab laip – selle stiili suurmeister on muide just Graham.
Penny seevastu pikalt ei oota ja alustab raamatut selge sõnumiga: „Kui CC Poitiers oleks teadnud, et ta tapetakse, oleks ta ehk oma abikaasale Richardile jõulukingi valmis ostnud. Võib-olla oleks ta isegi läinud preili Edwardsi tütarlastekooli – või „tündritekooli”, nagu CC sageli oma kiiresti laienevat tütart narris – tütre semestrilõpu näidendit vaatama. Kui CC Poitiers oleks teadnud, et lõpp on lähedal, oleks ta võib-olla olnud tööl, mitte aga Montreali Ritzi kõige odavamas numbritoas. Aga ainus talle teadaolev lõpp oli seotud mehega, kelle nimi oli Saul.”
CC oli oma abikaasa ja selgelt ülekaalulise tütrega külla kolinud hiljuti ja oma uskumatult vastiku iseloomu tõttu saanud üleüldiseks vihaobjektiks. Kusjuures vihkajate seltsi kuulusid ka abikaasa ja tütar. Seega, kui CC ühel külmal hommikul küla traditsioonilist jääkeeglimatši vaadates teise ilma siirdub, pole just palju pisaraid.
Paraku ei saa politseinikud mõrva puhul lähtuda sellest, kas tapetu oli pluss või miinusmärgiga inimene. Nende töö on kurjategija kohtu ette tuua.
Peainspektor Gamache on samuti tüüpiline briti krimka esindaja – kõrgkultuurne, haritud ja terase mõistusega. Teda kirjeldatakse kui suurt meest, kes on veendunud, vaim on tugevam kui ükskõik, milline materiaalne jõud ja mõtted valitsevad maailma.
Penny ise on oma loodud peategelase kohta öelnud, et Gamache’i viib edasi usk. Ta usub, et valgus võidab varjud ja headus on vägevam kui kurjus. Ja et meie elu määravad meie endi valikud, mis on ühest küljest lihtne ja teisalt keeruline.
Niisiis peab Gamache ehk headuse esindaja võitma kurjuse.
