RAAMATUBLOGI: Kui Cordyceps novus võtab üle inimese aju
Oleksime naiivsed kui arvaksime, et teame planeedist Maa kõike. Et millised elusorganismid siin pesitsevad ja kuidas need käituvad. Eks vastne koronaviirus, mis on sadu teise ilma viinud ja levib tasapisi üle meie kera, annab pildi inimkonna kaitsetusest.
On üks seeneperekond, Ophiocordyceps unilateralis, hüperparasiidid, mille eosed asuvad elama sipelga ajju, võttes juhtimise üle ja muutes putuka zombiks, kes sunnitakse ronima võimalikult kõrgele ning ootama, kuni kaha plahvatab, et eosed saaksid levida kaugele. Jube värk jah.
Ent mis juhtub siis, kui seen muteerub, saab nimeks Cordyceps Novus ja asub samal moel ründama inimesi?
Naine nuhutas uuesti õhku. „Kõrbenud röstsai.”
Trini kehitas õlgu. „Ma ei tunne midagi.” Ta vaatas tagasi, rõõmus, et võis linna seljataha jätta. „Kogu see paik lõhnab õhtuks kõrbenud röstsaia järele.”
Aga Roberto oli segaduses ja vaatas ikka veel Herole otsa. „Sinu ülikonna sees?”
Hero tõstis käe, justkui pidanuks meenutama, et kannab hermeetiliselt suletud kaitseülikonda. „See pole võimalik, ega ju?”
Tegelikult oli see vägagi võimalik. Cordyceps novus oli korralikult üles soojenenud ja kuumaks ajanud ka Hero marrasnahas elavad tärklised ja valgud. Selle reaktsiooni kõrvalnähtusena väljutasid need akrüülamiidi, mis lõhnab samamoodi nagu kõrbenud röstsai. See tekitas ka ülekuumenemist ja Hero naha temperatuuri äkiline tõus hakkab talle peagi kahtlemata vaevusi tekitama. Aga seen oli sellest võimalusest teadlik ja liikus naise vereringes kiiresti, tormates aju poole, et saaks seal kinni püüda valuretseptoritelt tulevad sõnumid. See polnudki iseenesest teab mis võimas trikk – puuk teeb sedasama, kui laseb kohe pärast puurimist ohvri naha pinnale tuimestavat ainet, et vereimemine jääks võimalikult kauaks märkamatuks. Aga seenel seisis ees pikk teekond ja hulk blokeerimist vajavaid retseptoreid. Hero südamelöögid sagenesid, mis omakorda pani ta vere kiiremini ringlema, aidates tahtmatult kaasa potentsiaalse mõrtsuka tapatööle.
Tunnustatud ameerika stsenaristil David Koeppil („Jurassic Park“, „Maailmade sõda“, „Inglid ja deemonid“, „Jack Ryan: Variagent“) otsustas visuaalselt loomingult üle minna kirjanduslikule ning pani paberile täiesti korraliku kaasaegse bioloogilise õudusromaani. Kusjuures tema lähenemine on teaduslik, aga kui realistlik, seda otsustagu mükoloogid. Lugeja loodab, et seenerünnakut inimkonna vastu tegelikus elus ei toimu.
