Ulata mulle käsi Repro

Tove Alsterdal tahab näidata maailmale laiemat pilti, mitte pakkuda lihtlabast kriminaalromaani, kus keegi notitakse maha ja detektiiv leiab süüdlase arvukate pärijate hulgast.

Õigupoolest ei olegi „Ulata mulle käsi“ puhtakujuline krimka või thriller, pigem perekonnasaaga, kus saatus veeretab täringuid ja mängib inimestega „Reisi ümber maailma“.

Mõistagi on raamat fiktsioon, ent peegeldab üht ajajärku üleilmsest ajaloost, millega oli seotud ka Rootsi, õigemini rootslased üksikisiku tasandil.

Eelmises romaanis „Vaikusesse maetud“ lahkas Alsterdal kolmekümnendaid, kui paljud põhjamaalased olid nakatanud kommunismipisikust ning siirdusid Venemaale uut ühiskonda üles ehitama. Seekord kirjeldab autor seitsmekümnendaid-kaheksakümnendaid Argentinas, kus valitses hunta, käis „räpane sõda“ ja kuni 30 000 inimest jäi teadmata kadunuks.

Kui tänapäeva Rootsis kukub Camilla „Charlie“ Eriksson 11. korruse aknast välja, peab politsei seda õnnetuseks, sest neidis oli äraspidine ja narkootikumidega sinasõber. Küll aga arvab tema õde teisiti ning hakkab tuhnima perekonna hämaras minevikus ning liikuma mööda jälgi ajas tagasi, saamaks selgust, miks põgenes nende ema, jättes kaks väikest last üksi elumerele seilama.

Raamatu tegevus põiklebki minevikus ja olevikus, rääkides õnnetute inimeste lugu. Vastust, miks sunnib armastus ja idealism vastu võtma saatuslikke otsuseid, õigupoolest polegi. Lõppkokkuvõttes oleme kõik oma saatuse sepad, otsustes vabad, kuid samal ajal üksikud ega saa toele loota.

Alsterdali in tituleeritud Rootsimaiseks John le Carreks, mis on kohati õige. Ta avab inimhinge salasopid ning räägib armastusest, reetmisest, lunastusest, süütundest ja leppimisest. Räägib sellest, millest tavaliselt rääkida ei soovita, mis koguneb ja koguneb sisemusse ning mädandab või plahvatab.

„Ulata mulle käsi“ pole lihtne raamat, ent väärib lugemist kasvõi seetõttu, et maailm pole aegadega muutunud. See, mis toimus kunagi Argentinas, toimub täna Ukraina või Aafrikas või Lähis-Idas. Variatsioonid võivad olla teised, kuid sisu on sama. Ning põhjamaalane – ka meie – on endiselt üksik, uitab hämaras ringi ning korrusmajade valgustatud aknad annavad vaid petliku pildi ühtsest õnnest ja rõõmust.

Aastal 2014 tunnistati „Ulata mulle käsi“ Rootsi parimaks krimiromaaniks.