Kui saavad kokku kaks naist, kes on mõlemad õppinud ajakirjandust ja psühholoogiat, tegelevad kirjandusega ning otsustavad üheskoos, snitti võttes kuulsatest psühhothrilleritest „Kadunud tüdruk”, „Ei. Tohi. Magama. Jääda” ja veel mõnest, kokku kribida samalaadne põnevik... Pekkaneni ja Hendricksi puhul asi töötas.

„Naine meie vahel” – pikalt koos elanud paar on lõhenenud, naine kiikab liiga tihti venipudelisse, mees leiab noores assistendis uue armastuse, ent miski pole nii, nagu paistab – oli juba päris tõhus raamat. „Nimetu tüdruk” väärib aga nelja ja poolt tärni (las jääda ka pisut arenguruumi).

Iseenesest on „Nimetu tüdruk” ehe naistekas, mida ka mehedki võiks lugeda selleks, et... ei mitte õrnema soo mõistmiseks – see pole võimalik – vaid teadmiseks, mida neilt võib oodata. Kõik mehed on sead, seda niikuinii, aga kui suured sead? Psühholoog, kelle teinepool üleaisa lõi, hakkab seda teadustöö raames uurima. Või kas hakkab? Kas see on ikka teadustöö? Igatahes uuringutesse kaasatud noor jumestuskunstnik, kelle elu põhineb üheöösuhetel, satub ühtäkki pöörisesse, kus tõde on vale ja vale on tõde.

Psühhothrillerile omaselt käib mäng lugejaga, mis sunnib lehekülgi üha kiiremas tempos edasi keerama. Salapärane doktor Shields, kes elab äärmiselt jõuka inimese elu, tundub kahtlane ja seda kinnitab ka tema kodust minema pekstud abikaasa, kellega mängukanniks valitud Jessica kokku saab... Ent siis näeb Jessica endisi kaasasid, kellest üks peaks olema mõrd ja teine lurjus, kui uskuda nende kirjeldusi teineteise kohta, kirglikult suudlemas. Ja siis selgub, et katsealune number viis – Jessica on number 52. – lahkus teise ilma, ent kas see oli enesetapp? Niisiis läheb Jessica olemine ärevaks ja ohtlikuks ning on selge, et lihtsat lõppu lool ei ole.