Kalypso. Repro

Ingar Johnsrudi teine raamat, „Kalypso”, mis kirjeldab taas politseiduo Fredrik Beieri ja Kafa Iqbali võitlust pahade vastu Norras, on samasugune gemüse, nagu esimene, „Viini vennaskond”, aga parem.

Tuleb ausalt tunnistada, et ei esimene ega teine Johnsrudi teos pole kerge suvelugemine nagu M.C. Beatoni külapolitsei stoorid. Ajas liigutakse edasi ja tagasi ja siis veel kaugemale ja siis taas lähiminevikku... Lisaks on palju sündmusi nii enne kui nüüd, tegelasi, kellest osa figureerivad nii enne kui nüüd, teised vaid enne, kolmandad nüüd... Ehk siis lugeda tuleb keskendunult, sest nii kui liialt lõdvestud, kaob järg.

Esimeses peatükis minnakse kaheksa aastat tagasi, kui kurjategija kinnipidamine lõppes traagiliselt. Teises toimub tegevus praegu ja mängus on venelased. Kolmandas ärkab Beier haiglapalatis mäletamata, miks ta sinna sattus, ent ta organismist leiti palju alkoholi. Siis leitakse vana leskproua korterist meesterahva laip, prouat ennast mitte, siis kanalisatsioonikaevust vee üks surnukeha, niidid viivad Norra eriüksuse äpardunud missiooni ja Nõukogude Liidu lagunemise aegadesse... Kes suudab kõiges selles rägastikus orienteeruda, saab mõnusa lugemiselmuse.