RAAMATUBLOGI: Kui selgub, et sina pole sina, vaid keegi teine
Üks lihtne ja selge krimiromaan, kui nii võib öelda. Või õigemini kriminaalne suhtedraama või psühhothriller või kõik see kokku.
Kuna Anna Ekberg on tegelikult kaks Taani meest, siis võib arvata, et varem või hiljem ilmub raamat seriaalina ka teleekraanidele, sest taanlased ju seda asja valdavad. Ning „Talumatu tõde“ on filmilik, sügavamate motiivideta, liikuv ja piisavalt põnev.
Nagu säärastes kirjandusteostes ikka, pannakse kannatama õrnema soo esindaja (kus on feministide ja võrdõiguslikkuse voliniku silmad?). Kas olete lugenud raamatud, kus mees peab jõuliselt naiste tekitatud probleemidest välja murdma?
Alguses on idüll. Kohvikut pidav Louise ja üle keskmise kirjanik Joachim naudivad väikesaarel armastust täis elu. Kõik on nii helge ja ilus, ja ühtäkki…
Huvitav, kuidas võtaksite vastu külalise, kes tuleb ja teatab, et te pole see, kes olete, vaid hoopis keegi teine. Teil on eelmisest elust armastav mees – tema ongi sõnumitooja – kaks last ja hunnik raha, mille olete teeninud suure laevandusfirma omaniku ja finantsjuhina.
Just säärasest hetkest hakkavadki sündmused lahti rulluma. Louise on tegelikult Helene, kes kadus mitu aastat tagasi ja nagu selgub, kaotas kadumise käigus mälu ja seose minevikuga.
Eksole, teil, nagu geenitestid näitavad, on kaks last ja ükski ema ei hakka tõde tõrjuma vaid sööstab nende juurde. Aga minevik on vaja lahti harutada, seda enam, et aegu tagasi olite palavalt mittearmastatud bitch, kes ajas taga vaid raha.
Antud kirjelduste põhjal näikse raamat olevat üks korralik naistekas, ja seda see ongi (sest õrnem sugu armastavat krimiromaane rohkem kui mehed), ent lugeda kannatab raamat vanusest ja soost hoolimata.
Lõpetuseks küsimus: kaks kaasaegne Taani või, kui laiendada, siis Põhjamaine krimikirjandus saab hakkama sotsiaalseid probleeme ehk tsivilisatsiooni räpast tegelikkust lahkamata?
Õige vastus: ei saa!
