Karuks istus vangitornis Repro

Kaheksakümnendatel oli õhk maailma õnnelikumas riigis, NSVL-is sedavõrd sumbunud, et isegi üks korralik rüselus pribaltikas ei tootnud sädet ega pannud võime plahvatama. Mõelge, mis juhtunuks, kui sarnane meeleavaldus, kus miilitsaid pilluti kapsastega ning kambad üritasid tramme ümber lükata, toimunuks Stalini ajal…

Karuks, Tiit Karuks, on omanimelise raamatu kõige tagumine kõrvaltegelane, nagu viimase rea vasakpoolne luik. Propelleri laulu kaudu kuulsust kogunud raadiohäälel polnud osa legendaarses jalgpallimängujärgses möllus, ta vaid organiseeris matši.

Õigupoolest pole ka too paar päeva kestnud noorterahutus raamatu peategelane, vaid vene võim ja venestamine, mis Eestimaad neli kümnendit rõhus.

Karuksi-raamat on kui album, mis kirjeldab kaheksakümnendate Eestit sellisena nagu see oli, mitte klantspiltidega väljaanne a la: ilus oled kodumaa. Samas võiks sarnaseid albumeid koostada veel mitu, sest tolles sumbunud õhus toimus ometi nii mõndagi märkimisväärset, mis sellesse raamatusse ei mahtunud. Noorus siiski elas ja võitles omal moel ja tasahilju.

Et siis venestamine… Tegelikult, kui raamatut üksipulgi uurida ja järele mõelda, siis ega vene nimesid väga palju ei kohta. Jah, mõni vabariigijuht kupatati kohale Venemaalt, ent valdavalt valitsesid meid ikka eestlased. Omad. Ustavad kommunismiehitajad ja Lenini järeltulijad.
Näikse, et anekdoot, kus põrgus pole eestlaste katla juurde valvet vaja panna, sest nii kui keegi hakkab välja ronima, tirivad omad ta tagasi, polegi anekdoot vaid tegelikkus.

Kui noil aastail kellegi meel veidi ärksamaks muutus – kasvõi too Tartu kirjandusõpetaja, kes laste silmaringi mitte just kommunistile kohaselt laiendas – tambiti ta mutta, ning mõistagi meie endi, eestlaste poolt. Lugege seda peatükki, kuidas suurepärane õpetaja töö kaotas… Oli Moskva see, kes talle noa selga lõi? Venelased?

Meie ise nõudsime Eestimaa venestamist, või vähemalt hõikasime Moskvale kõvahäälselt kaasa. Ent kas me tunnistame seda?

Raamatu vaieldamatud pärlid on tänapäevased intervjuud toonaste peategelastega. Kes paraku ei mäleta midagi: „Ei tea, pole kuulnud, pole olnud, ei meenu…“

Kui Karuksi-raamatule saab midagi ette heita, siis ainult üht – miks see nii õhuke on?