Nõukaaeg. Repro

Siit-sealt on kuulda, et Tiit Made raamat „Nõukaaeg”, mis kirjeldab, kuidas Eestis viis kümnendit rahvaste vennalikus peres kommunismi ehitas, on üsnagi haltuura. Vaidleks vastu: teos pakub just seda, mida ta pakub – ülevaadet nõukaajast.

Selge, et raamat ei pretendeeri teadustööle ning doktorikraadi ei vääri. Kuid see, tundub, polnudki eesmärk. Sest kes viitsiks lugeda kuiva, pelgalt faktidel põhinevat teksti ning kus eestimaalaste tundeid on kirjeldatud teaduslikult, uuringutest lähtuvalt a la: viinasabas seisjatest olid 46% tigedad, 14% väsinud ja ülejäänud sedavõrd purjus, et ei peegeldanud mingeid emotsioone.

Kuigi teos on mahukas, annab see siiski lühiülevaate elust Nõukogude Eestis. Lihtsalt teemasid, millel autor peatub, on sedavõrd palju, et igale neist jagub kümmekond lehekülge, kuigi enamus neist vääriks omaette raamatut või vähemalt brošüüri.

Siinkohal mõned suvaliselt välja nopitud teemad, et „Nõukaajast” pisut aimu saada: Baltikumi koloniseerimise taktika, suurvene šovinism ja venestamine, piirivalvurite veretööd Eestis, nõukogude uperpallitav konstitutsioon, nomenklatuur ja tema privileegid, võitlus Soome televisiooniga, nõukogude majanduse olemus, töö ja lööktöö, mittetöine tulu ja haltuura, toidukriis ja toitlustusprogramm, alkoholism ja tööluuserid, gaseeritud vee automaadid ja kaljavaadid, telefonijärjekord ja telefoniputka...

Tekstinäiteid kah. Peatükk „Alkoholism ja tööluuserid” algab nõnda: „Alkoholi kuritarvitamine oli nõukogude ühiskonna üldist riigi arendamist takistav oluline eluilming. Kui korter oli nõukogude inimesele stimuleeriv porgand või meelitas end liigutama, siis alkohol oli see antibiootikum, mis ravis nõukogudevastasust ja depressiooni. Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei ja tema valitsus garanteerisid, et kodanik sai igal ajal takistamatult piisavas koguses ning meeldivalt madalate hindadega alkoholi. Olgu siis töö või puhkeaeg. Viin või vodka oli määrava tähtsusega sisepoliitilise tasakaalu hoidmise element ja riigi valitsemiseks hädavajalik.”

Juba selles lõigus on mitu ebatäpsust. Esmalt polnud viina hind sugugi meeldivalt madal, vähemalt võrreldes praeguse või muude kaupadega. Tänapäeval saab Eesti õpetaja keskmise netopalga eest umbes 110 pudelit pooleliitrist Viru valget, siis nõukaajal kõigest 45 pudelit. Ning viinapudel maksis umbes seitsme raamatu hinna, nüüd saab kahe viina eest ühe raamatu. Samas võrdus pudel viina 25 leivapätsiga, nüüd kümnega. Ehk siis asja võib vaadata nii ja naa. Teiseks ei saanud viina ja veini osta iga kell, vaid ajavahemikul 14 – 21, kusjuures tööriietes kodanikule pudelit müüa ei tohtinud. Õhtul hoolitsesid viinamüügi eest spekulantidest taksojuhid, kellelt 3.62 maksnud pudeli sai kätte kümne rubla eest.

Made väidab ka, et kõik liidulise alluvusega ettevõtete juhid, parteisekretärid ja ametiühingute esimehed olid vene rahvusest. Ei olnud. Siinkirjutaja töötas 80-ndate alul spordimetoodikuna Moskvale alluvas ja salapärast värki tootvas tehases Ilmarine, mille kogu juhtkond, kaasarvatud eelmainitud ametnikud, olid puhast tõugu eestlased.

Aga tont nende pisifaktidega, kes neid nii täpselt jõuab kontrollida. Laia looga niites kirjeldab raamat just seda, mis oli. Vanemal põlvkonnal hea meenutada ja õhata, et sellest jamast pääses, nooremal imestada: kuidas, kurivaim, nõnda elada sai. Aga sai, ja võib öelda, et toona oli rõõmu rohkemgi kui praegu. Õnnestus toitlustusprogrammi kõrgaegadel hankida poest Lemmikvorsti, olid rõõmus, müüs tuttav Dünamo kaupluse neiu leti alt Tšehhi botasid, rõõmustasid taas, tõi tuttav usbekk Eestisse tulles mahlase meloni, jälle rõõm... Nüüd lähed õhtul marketisse ja kui selgub, et tume ciabatta on otsas, saad tigedaks ning sarjad valitsust, kes õlle hinda kergitab. Omal ajal maksis pudel Žigulit 33 kopikat ja kui seda kauplusest soetada sai – ning pudelis polnud hiirt ega kahtlast sadet – oli taas pidupäev. Ehk siis nõukaajast on ka helgeid mälestusi, kuid tagasi seda paraku ei taha.