Võidujooks Kuule. Repro

Kuidagi kärata möödus suur tähtpäev – viis kümnendit päevast, mil maaka jalg esmakordselt kuule laskus ja Neil Armstrong kuulsad sõnas üle ilma paiskas: „See on väike samm inimesele, kuid tohutu hüpe inimkonna jaoks.”

Alles takkajärgi mõeldes oleks võinud 21. juulil maailm paisata eetrisse kordusülekande Apollo 11 laskumisest kuule. Ilmselt vaadanuks, sest erinevalt üleilmsetest eakaaslastest seda otseülekandes näha ei saanud – ei hakanud ju Nõukogude Liit näitama oma selget kaotust kosmosevõidujooksus.

Ometi läks sündmus toonastele poisikestele korda – üht teist ameeriklaste kuuprojektist murdis ka läbi raudse eesriide ja jõudis meediasse – ning Armstrongi ja Buzz Aldrini nimed olid punaseski Eestis teada-tuntud.

Viis kümnendit tagasi oli keeruline mõista, ja ehk praegugi, milline tehnoloogiline saavutus viie Apollo kuule saatmine oli. „Võidujooks kuule” avab tausta ning midagi pole öelda – loe ja imesta.

Üks võrdlus: kaasaegses pesumasinas on rohkem arvutivõimsust kui toonases Apollos. Kuule lennati arvutiga, millel oli 73 kilobaiti mälu ehk tänapäeval kuluks kohaliku ajalehe pealkirjade edastamiseks e-kirjaga kaks korda rohkem baite. Veel? Palun! Apollo arvuti suutis täita 85 000 käsku sekundis, iPhone Xs täidab sekundis 5 triljonit käsku. Ehk siis viie kümnendi taguse arvuti võimsus oli vaid 0,000002% igaühe taskus oleva mobiiltelefoni omast.

Tol ajal saadi hakkama. Probleemideta. Nüüd, superarvutite ajastul, mõtlevad kuule minekust vaid hiinlased. Marsi projekt kõlab vaid jutu tasemel, tegusid pole.

Ju me jõuaks mõne aastaga ka Marsile, aga milleks? Enam ei pea kaks maailmasüsteemi omavahel duelli, kumb on parem, kas sotsialism või kapitalism. Enam ei ole inimestel seda seiklusjanu, mis kunagi – kui Maal on kõik avastatud, lähme kuule. Kaasaeg on meid mugavaks muutnud – vaevalt on USA rahvas nõus sellega, et uputada kosmoseprojekti lühikese aja jooksul kümneid, isegi sadu miljardeid dollareid – näiteks 1965 aastal töötas Apoolo projekti kallal 411 000 palgalist. 411 000! Kui säärane geeniuste seltskonnale – ja geeniused nad olid – anda ülesandeks Marsile lennata... Pole muret, lendame. Ja lõpuks... Ameerika pole enam nii suur. Ja Venemaa on liiga vaene.

„Võidujooks kuule” kirjeldab autentselt ja värvikalt, kuidas vähem kui kümne aastaga loodi mittemillestki midagi. Kogemusi polnud, kelleltki küsida samuti mitte. Kõik tuli välja mõelda, tegutseda pimesi, sest õigetes tingimustes – kosmoses ja kaalutuses, kui rakett liigub 28 000 km/h – katsetada ei saanud. Kõik probleemid tuli lahendada heas usus.

Lennujuhi ametit täitnud Gene Kranz meenutas: „Insenerid, matemaatikud ja programmeerijad hakkasid kavandama startide, kohtumiste ja naasmiste iga tahku. Nad andsid meile võimalusi, mille olemasolust me mõni kuu varem ei teadnud vähimatki. Meil polnud muud võimalust, kui uskuda nende pakutud andmeid ja metodoloogiat, seega uskusime piiritult nende tööd.”

Veel üks näide paljudest... Don Eyles lõpetas alles 1966. aastal Bostoni ülikooli matemaatika eriala, kuid ta polnud kunagi programmeerimisega tegelenud. Töövestlusel ei vastanud ta lihtsamatelegi küsimustele. „Ma ei osanud vastata,” ütles Eyles, aga sellest polnud lugu. „Tollal polnud veel kuigi palju inimesi, kes oleksid osanud arvutit programmeerida. Ma pidin seda õppima samaaegselt Kuu-lennu õppimisega.”

Kolme aastaga, alustades nullist, kirjutas Eyles 2000 rida koodi, mis juhtis kuumoodulit umbes 15 minutit, kuni see madalalt orbiidilt Kuu pinnale laskus. Juulis 1966, olles 23-aastane, ei olnud ta veel ainsatki koodirida kirjutanud, juuliks 1969 oli ta loonud maailma kõige tähtsama arvuti vististi kõige tähtsama koodilõigu.

Võib öelda, et Apollo projekti elluviimine oli ime, aga imed juhtuvadki siis, kui sa väga tahad ja selle nimel palehigis tööd teed. Nüüd... Mis Marss ja Veenus, 1972. aasta detsembrist alates pole inimese jalg Kuudki puutunud.