Esiteks tuleb uut kirjandust sedavõrd peale, et vana pole aega teist-kolmandat-neljandat korda lugeda. On hulk – mitte ses mõttes, et palju, aga kogus – raamatuid, mida tuleks kord kümnendis taas üle lugeda: „Vahva sõdur Švejk”, George Orwell, Kurt Vonnegut, Sergei Dovlatov, „Winny Puhh”, „Kolm musketäri”, Kosmoseodüsseia triloogia ja mõistagi Isaac Asimov, vähemalt tema Asumi saaga.

Teiseks: Asumi-sarja esmatulek oli hajutatud kahe kümnendi peale. Avateaos „Asum” ilmus Mirabilias aastal 1985, lõpp, „Edasi Asum” aga 2006. Märksa parem on raamatud aasta jooksul ette võtta, kuni eelnev pole mälust kadunud.

Ehk siis kordustrükk annab võimaluse taaskord Asumi saagat nautida ja seda lühikese perioodi vältel. Hurraa!

Tõsi, tänapäeval tundub Asumi maailm, mis loodi Impeeriumi servale 12 000 aastat tänasest tuleviku suunas, pisut krobeline – oleme tehnoloogiliselt jõudnud juba praegu pisut kaugemale kui Isaac Asimov arvas, aga see ei häiri.

Kes pole teemaga kursis, siis Impeerium on lagunemas ja seda ei peata miski. Et tsivilisatsioon säiliks ja langus ei kestaks aastatuhandeid on psühhoajaloolasel Hari Seldonil plaan.

Psühhoajalugu, nagu Galaktika entsüklopeedia selgitab, on mittematemaatilisi kontseptsioone kasutav matemaatika haru, mis tegeleb inimkonglomeraatide reaktsioonidega kindlate sotsiaalsete ja ökonoomiliste stiimulite suhtes. Selleks, et ennustada tulevikku, ei tohi inimkonglomeraat olla psühhoajaloolisest analüüsist teadlik, et tema reaktsioonid oleks tõeliselt sihipäratud.

Niisiis saadetakse Seldon ja tema jüngrid, kes julgevad kahelda Impeeriumi jätkusuutlikuses, selle äärealal asuvale planeedile Terminus, koostama Galaktika entsüklopeediat.

Ja siis algavad lagunevas Impeeriumis kriisid, kuid nagu võluväel ilmutab Seldon end õigel hetkel – ta arvutas täpselt välja, mis hakkab toimuma – ja annab juhiseid, kuidas edasi minna ning elu universumis säilib.