Keeruline on anda hinnangut nende eest, kes veetnud kogu elu Mustamäel või Nõmmel, aga põlisele kesklinlasele pakuvad need sada põnevat lugu selget äratundmisrõõmu.

Üht-teist, mis pole väga kaugest minevikust, isegi meenub. Ja näpuga pole kaardil vaja järge vedada, sest valdavalt on paigad tuttavad.
Ajalugu on aja lugu. Aeg muudab meid ja maailma. Kui aeg on halb, siis on ka muutused. Raamatu üks võimsamaid ja emotsionaalsemaid lugusid avab Nõukogude Eesti ebardlikkuse.

Kannikese kauplust teate, seda kivist ja klaasist ebamäärast kasti Reimani tänaval? Samal kohal oli võrratu sibultornidega hoone – Kuremäe Pühtitsa Jumalaema Uinumise kloostri Tallinna abikirik.

Oleks siis niisama kirik, ent see oli arvel kultuurimälestisena ja kui teise ilmasõja ajal kannatada sai, siis taastati.

1958. aastal andis Moskva keskvalitsus korralduse vähendada kloostrite arvu Nõukogude Liidus poole võrra, kirjutab Juske. Edasine on ehteestlaslik. Nagu praegu tahame olla kõige paremad euroopaliitlased – täidame kõiki norme ja ületame neid – nii olime omal ajal kõige paremad nõukogudeliitlased. Mõistagi tehti ettepanek lammutada Tallinna abikirik ja hurraa, sotsialistliku võistluse punalipp on meie!

Tuleks minna Kannikese poe juurde, lüüa raamat lahti sealt, kus on pilt kenast kirikust ja võrrelda, et mida Nõukogude Eesti meile selle asemel vastu andis.

Juske jutustab ka Tatari tänavast, mis sai nime tatari meremeestest, kes 18. sajandil Revalisse toodi ja Eesti neidudega abielluma sunniti, sellest, et Tallinna valitses mustanahaline mees – kusjuures valitseski. Tallinna muumiast, Jeruusalemma mäest, Paksu Margareeta väikesest õest, ajast, mis Stockholm kuulus Tallinnale (!), kuidas kihlvedu kaks tänavat sünnitas, ajast, mil rong Petroolium tänavani kulges ja veel 93 lugu. Aplaus jutustajale!