Kuningate orus Repro

Ilmselt on Tutanhamoni haua leidmine arheoloogile sama, mis inimkonnale esimene samm Kuu pinnal. Ehk suur.

„Algul ei näinud ma midagi, kambrist välja tungiv kuum õhk pani küünla vilkuma, aga peagi harjusid mu silmad tuhmi valgusega ja hämarusest ilmusid välja ruumi detailid, kummalised loomad, kujud ja kuld – kullaläige igal pool. Hetkeks – mis juuresviibijaile pidi tunduma igavikuna – olin ma hämmeldusest tummaks löödud, ja kui lord Carnarvon, kes ei suutnud enam teadmatust välja kannatada, küsis: „Näete te seal midagi?“, suutsin ma kuuldavale tuua ainult mõne sõna: „Jah, imelisi asju.“

Tänapäevase infomüras üles kasvanud kehitaks ilmselt mingi haua leidmise peale õlgu. Heal juhul lastaks silmadega üle lühiuudise, mõni klikkab ehk lahti ka galerii. Kolm minutit hiljem oleks teema unustatud, sest uus uudistulv vajuks peale. Mõtleks, keegi Tutanhamon.

Tol 1922. aastal, mil Howard Carter – tegelikult hariduseta seikleja, kes alustas arheoloogiateed Egiptuses hauakirjade ülesjoonistajana – Kuningate orus kurikuulsa avastuse tegi, oli see sündmus üleilmne sentsatsioon. Egüptoloogiast ja arheoloogiast, mis olid seni piiratud seltskonna huviorbiidis, rääkisid ühtäkki kõik.

Tutanhamon sai hoobilt suuremaks, kui ta tegelikult omal ajal oli ja tema populaarsus kestis aastakümneid. Hauast leitud aarded ringlesid näitusena ümber maailma, jõudsid isegi Nõukogude Liitu.

Veel eelmise sajandi kuuekümnendatel oli Carteri avastuslugu ja sellega ka arheoloogia poiste seas popp. On ju äge uurida minevikku ja otsida kadunud aardeid. Oleks see raamat toona ilmunud…

Aga noh, parem hilja kui mitte kunagi. Igatahes kõik see haualeidmise stoori on äärmiselt põnevalt kaante vahele kirjutatud.