RAAMATUBLOGI: Kuidas veedab rootslane vaba aega? Krimkat kirjutades
Kui rootslasel tekib pisut vaba aega, asub ta krimiromaani kirjutama – kuulsus ja honorar on abiks ikka. Leif G. W. Persson, kusjuures, tunneb teemat põhjalikult, sest on kriminoloogia professor.
Tegelikult polnud Perssoni kirjanikuks saamise põhjus ülemäärane vaba aeg, vaid töökaotus. Nimelt oli just tema peategelane 1977. aastal toiminud skandaalis, kus paljastati Rootsi justiitsministri seotus Stockholmi prostituutide seltskonnaga. Perssoni tegevusega juhtunu avalikustamisel ei oldud rahul ning ta vallandati töölt. Mispeale mees asus tekste looma.
Pärast kolme romaani pidas Persson kaks kümnendit pausi enne, kui taas sule haaras.
„Linda mõrva juhtum“, komissar Evert Backströmi triloogia esimene raamat, on küllalt erinev tavakrimkadest, sest pikib inimsuhted kriminalistikaga ning kirjeldab detailselt, kuidas ühe kuritöö – noor naisterahvas, politseipraktikant, leitakse jõhkralt mõrvatuna – lahendamine käib.
Mõistagi pole asjad niisama lihtsad, et võtad sõrmejäljed ja DNA ning jalutad mõrvarit vangistama. Lahenduseni jõudmiseks ei piisa tehnilisest teostusest, vaid tuleb ka aju tööle panna. Ehk siis too Hercules Poirot’ hallolluse värk.
Nagu põhjamaistes krimkades ikka, on peategelane, antud juhul siis Backström, erakorraline tüüp. Ta on poliitiliselt ebakorrektne ning soovolinik, kui mehe mõttemaailma pääseks, pistaks ta hoobil sügavale pimedasse vangikongi. Lisaks rüüpab Backström suurema himuga vägijooke, on tööd tehes stereotüüpides kinni ega hiilga mõistusega, kuigi enda arvates hiilgab.
Ühesõnaga on Backström üsna karikatuurne kuju ja raamat mõneti tavatu, kuid igal juhul hea ning peegeldab põhjamaiste krimiromaanide kõrget taset.
