Repro

Postkommunistlik Venemaa oli ühtedele kullaauk, teised kaotasid elu, valdav mass vireles edasi. Kes kaks kümnendit tagasi idanaabrit väisas, see mäletab kaootilist riiki, kus oli muutunud vaid see, et varastada ja röövida sai avalikult, kui sind toetas keegi kõrgemalt poolt.

Pole keeruline viia krimiromaani sündmused millenniumivahetuse Venemaale. Piisab, kui lugeda toonaseid ajalehti või võtta kätte paar lähiajalugu kirjeldavat raamatut, kui võimalikud süžeed hakkavad tulvama.

Ilmselt pakub lugejalegi kõhedat põnevust liikuda tundmatul ja hirmuärataval territooriumil sinna jalga tõstmata. Siinne vanem, sotsialistlik põlvkond on igasuguse Venemaaga harjunud ega üllatu, kuid laiem maailm ja nooremad võtavad tsaaririiki – pole ju vahet, kas isevalitsejat nimetada peasekretäriks või presidendiks – kui õuduste tuba.

Nõukogude Liidu lagunemise järel vedeles Venemaal varandust miljonite ja miljardite kaupa – mine ja nopi. Targemad-kavalamad-jõhkramad noppisidki. Ent loomust oli sedavõrd palju, et miljonäriks saamiseks polnud vaja traali, vaid piisas käsiõngest. Saaki tulid saama uljamad väismaalasedki.

Tom Blixen ja Fredrik Kastrup, haritud ja korrektsed rootslased, üritavad Moskva eluga kohaneda ning ausa tööga rikkaks saada. Esimene õnnestub kenasti: „Kui ma esimest korda Moskvasse tulin, tundsin, nagu oleksin leidnud kodu. Venemaa on nagu armastus – nagu me ikka ütleme, et armastame ja samas vihkame Venemaad, et elu siin on justkui tugevam, intensiivsem.”

Teisega – ausalt rikastumisega – on keerulisem, kui sa ei mängi reegliteta mängu. Võib vaid arvata, mis juhtub rootslasega, kui ta jääb kahe oligarhi võitluses naftafirmade pärast keset tulejoont. Ainult et kes juhib mängu? Kas saatus või hoopis Kreml?

Kui olukord kriminaalseks muutub, näib olevat selge, kes võidab, kes kaotab. Kuni mängu sekkub prokurör, kellel on südametunnistus – Venemaal leidub neidki, vähemalt kirjanduslike persoonidena.

„Dirigent Peterburist” on realistlik vaade Venemaa lähiminevikule ning peegeldab kenasti seda, kuidas oligarhid sealmail sünnivad ja surevad. Raamat on intensiivne nagu Moskva elu, kus tempo püsib alati kõrge ega vaibu öösekski. Ühesõnaga täiesti kobe lugemine.