Algus on äärmiselt stamp. Ei mingit üllatust. Uurija Washington Poe on paras ekstsentrik, lahendab probleeme füüsiliselt, ei kuula kedagi, satub ülemustega aina vaenujalale ja tagandati ametist. Tagasi tööle kutsuti Poe põhjusel, et ohvreid põletav sarimõrvar on kolmanda söestunud laiba rinnale lõiganud tema nime.

Abiliseks saab Poe sotsiaalse elu ja reaalse maailmaga absoluutselt mittekursis oleva analüütiku, nohikuneiu Tilly, kes on samas matemaatikageenius ja särava mõistusega, kui on vaja tuhlata internetis või kaoses korda leida.

Mõistagi on tegelasteks ka toredad uurimismeeskonna liikmed ja karjeristidest ülemused ja nii edasi... Ehk siis raamat on kirjutatud krimithrilleri reeglitest täpselt kinni pidades. Aga...

Kui tavaliselt on reeglite järgi kirjutatud krimiraamatud – kadunud tüdrukutest, külamõrvadest või põhjamaistest sotsiaalprobleemidest – ehk loetavad, kuid mitte enamat, siis „Nukumäng” pakub, kui esialgsetest stampidest edasi minna, meeldiva üllatuse.

Nii Poe kui Tilly on tegelikult väga ägedad persoonid, kes saavad hetkega omaks ja kellele hakkad kaasa elama. Ja stoori ise... Katkematu kihutamine kiirteel, aga mitte et tempo oleks tormakas, vaid puhkepause ei tule sisse. Kusjuures lugu on künklik – ses mõttes, et jõuaks justkui tippu, lahendus näikse olevat käes, aga 150 lehekülge on veel lugeda. Selge, vale tipp, sööstame järgmise ja siis järgmise suunas. Üsna käestpandamatu raamat seega. Lõpp, tõsi, on ehk liiga dramaatiline, aga sobiks kenasti kinolinale. Kui see on lõpp, sest...

Aga jah, keegi tapab ja põletab – või tapab põletades – vanemaid mehi Cumbria piirkonna kiviringides. Kolmanda ohvri rinnale, kui too veel elus oli, lõigati noaga Poe nimi ja number 5. Et siis Poe on viies, kes teise ilma põletatakse? Paraku ei. Mõistagi on Tilly see, kes märkab, et tegu pole numbri vaid peegelpildis küsimärgiga – punctus percontativus – mis viitab sellele, et sõna(de)l on ka teine tähendus. Ning vihjeid tuleb veel, justkui mõrvar mängiks mängu soovides, et Poe tõeni jõuaks.

Kui raamat läbi, tuleb tunnistada, et „Nukumäng” pole Kuldset pistoda asjata saanud, vaid on auhinda igati väärt. Tunnistada tuleb sedagi, et hing kibeleb Washingtoni ja Tilly saaga järgmist osa lugema, ja otsa kolmandat, mis on autoril samuti juba valmis.