Külm veri Repro

Kuigi Robert Bryndza on sündinud Inglismaal, paistab ta olevat piisavalt kuumavereline, et mitte jääda britilike traditsioonide kütke – tema krimiromaanid, kus peategelaseks politseitšikk Erika Foster, tormavad, mitte ei kulge.

Nagu sarja eelnevad raamatud, nii on ka „Külm veri” äärmiselt intensiivne. Ei mingit heietamist, lava paikaseadmist ega tegelaste tutvustamist – esimesel leheküljel jõuab Foster jõe äärde ning viiendal avab veest leitud kohvri, milles peitub alasti mehe surnukeha. Ent see pole ainus kohvrilaip, mistap tuleb gaas põhja keerata, et elusid säästa.

Samal ajal tormab raamatus veel üks lugu. Lugu armastusest, mis paraku ei arene tavapärases suunas: pulmad – pere – lapsed... Jah, armastus on kaunis – enamasti – kuid võib olla ka kohutav, kui ollakse sedavõrd kõrvuni armunud, et silmadel pole mitte ainud klapid, vaid ka side. Kui ei taheta mõista tegelikkust ning ollakse armastuse nimel kõigeks valmis.

Õigupoolest pole „Külm veri” just krimka a la: kes mõrvas – see saab peagi selgeks – vaid tagaajamisromaan, et kuidas kurjategijat püüda. Ühest küljes on säärast romaani lihtsam kirjutada, sest pole vaja punuda osavaid skeeme lugeja kõrvalejuhtimiseks, kuid teisalt tuleb luua põnevad liinid ja pinget lõpuni hoida. Ning lugu – või antud juhul lood – peaksid olema kaasahaaravad, mida nad ka on.

Erika Foster hakkab pikapeale omaks saama, ikkagi sarja viies raamat. Oleks justkui kauakestev perekonnasaaga, ainult et Fosteril pole perekonda, kui selleks mitte pidada tema töökaaslasi ja tuttavaid. Eks ka see ole piisavalt segane seltskond, aga samas värvikas, nii, et autor on loonud tõhusa tausta, mis annab portreele palju juurde.

Bryndza stooridest on juba saanud, mitte saamas, kindel ja vankumatu lugemismaterjal, et tead täpselt mida need stoorid endast kujutavad ega pea pettuma. Ning Bryndza muutub iga raamatuga paremaks. Näis, kaua progress kestab.