100 dollarit. Repro

Maailm muutub ja inimesed ühes sellega. Ammu see oli, kui punasel kuuendikul planeedist olid kõik omavahel vennad ja õed, ent piisas järjekordsest pöördest, seekord läände, kapitalismi suunas, kui kunagine deviis – vabadus, võrdsus, vendlus – prügikasti suunati.

Vladimir Kantor, vene kirjandusteadlane, filosoof ja kirjanik, kirjeldab kolmes lühijutustuses kafkalikult ning reljeefselt elu tänapäevases ühiskonnas, kus raha võim surub alla vaimu. Võiks ju arvata, et nii toimub Venemaal, aga ei, nõnda on kõikjal. Inimlikkusel ja ebainimlikkusel pole riigipiire.

No oled humanitaar, see on sinu elu. Vaene kui kirikurott, sest kes ikka mittetootvale teadusele kupüüre heidab, eriti kui endalgi vähe, ainult sandikopikaid. Aga see on su enda probleem, turtsatavad põlglikult need, kes oskavad siinilmas raha teha. Ise oled loll. Mõtleks, sul on vaja sadat dollarit, et lahendada korteriprobleem. Miks ma peaksin selle sulle laenama, kui sa ise ei suuda nii närust kupüüri teenida? Mis sest, et olen su vend ja miljonär, elan Londonis. „Sa oled tühi koht, aga mina kangelane, nagu filmis.”

Õnneks lõi jumal pimedusele vastukaaluks valguse.

„Kust tuleb pimedus? Ikka inimesest endast, ei kusagilt väljast. Valguse ja pimeduse seemned külvati korraga. Igaüks kasvatab kas ühte või teist. Aga kuidas valik tehakse?”

Kantori kolme jutu ühendavaks teemaks on vene intelligendi kohanemine ja kohanematus muutuvate aegadega. “100 dollari” peategelane on alalises rahahädas literaat, kes peab otsustama, kas teha kompromiss oma südametunnistuse ja veendumustega. Suur osa tegevusest toimub Tallinnas ja siin, kodust eemal, kohtab ta ka tõelist vendlust. Jutustuses „Njanja“ otsib perekond oma pojale lapsehoidjat, kuid oodatud muinasjutuvestja-memmekese asemel ilmub intelligentide perre kannatustest kibestunud talunaine. “Pensionäri surmas” vaadeldakse küpsemas eas literaati, kes üritab perekonnata hakkama saada.