Uus Evangeelium. Repro

Hämmastav, kui kiiresti muutus Eesti Wabariik ühtäkki Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks, sest ühise panuse andsid ses protsessis nii üle piiri voolanud kommunismiehitajad, kui kohalikud, kes soovisid pirukast osa saada.

Raamatu pealkirjale sobiks täiendus – „Pealtnägija märkmeid” – sest pagulaskirjanik Voldemar Õun on 1939 – 1941 aastatel Eesti toimunu otsene tunnistaja ning valanud nähtu ja kogetu kirjanduslikku vormi. Kusjuures teinud seda suurepäraselt.

Lugedes tundub kõik nii põrgulikult reljeefne. Heakene küll, oli Wabariigi ajalgi probleeme, ja tõsiseid, ent töö päästis. Nagu tänapäevalgi. Kui sul oli haridus või kuldsed käed ja tahe, said kenasti hakkama. Aga siis lõikas kui vikatiga. Ühtäkki polnud tähtis töö, vaid ideoloogia. Polnud tähtsad seadused, õigus ja õiglus, vaid seesamune ideoloogia.

Muutumistest räägitakse läbi inimeste – tehasetööliste ja juristide, kellest mõned muutusid rõõmuga, teised selleks, et ellu jääda, kolmandad ei muutunud ja sattusid repressiivse punavõimu haardesse. Läks vaid viiv, kui ühed olid üleval tribüünil, hõikamas palavaid loosungeid planeedi suurima geeniuse Stalini kiituseks. Need, kes all, need vaikisid, jõudes äratundmiseni, et nüüdne valitsev ladvik ehk parteilased on suures osas seltskond, kes unistas hea eluni jõuda tööd tegemata. Aga kõik olid seltsimehed, ei mingeid härrasid ja prouasid enam.

Läks vaid viiv, et Eesti muutuks õitsvaks sotsialismimaaks, koos kõige selle juurde kuuluvaga: sotsialistlik võistlus, mis tähendas sotsialistlikku häma; sotsialistlik kohtusüsteem, kus tähtis polnud inimene – tema võis hävitada – vaid riik; sotsialistlik tõde, mis tähendas sotsialistlikku valet; sotsialistlik mõtteviis, mis tähendas, et partei on sinu perekond ja helgema maailma nimel pole patt hävitada õdesid-vendi ja vanemaid; sotsialistlik võrdsus, mis tähendas, et kodanluse uhked korterid tuleb anda parteiladvikule... Ja kõik toimus hirmu taustal, inimelul puudus ühtäkki väärtus.

Kes nägid, need enamasti ei uskunud, kes tegid, ammugi mitte. „Need on naiivsed inimesed, kes usuvad, et sotsialism toob õnnelikku ja jõukat elu. Sotsialism üldse ei tegelegi selle küsimusega. Sotsialism nõuab ainult, et valmistamise vahendid peavad kuuluma ühiskonnale. See on kõik, mida ta nõuab. Kas selle tulemuseks on õnnelik ja jõukas elu, see on alles tõestamata. Sotsialism on õpetus varade jagamisest, aga mitte varade loomisest.”

„Uus evangeelium” ehk sotsialistlik evangeelium on üks paremaid raamatuid, mis noist aegadest ilmunud. Autentne ja aus, ent samas väärikalt värvikas, andes tõepärase pildi hääletust alistumisest. Alistumine oli hääletu, sest tõerääkimist karistatati karmilt ning valvel olid nii võõrad kui omad. Võib vaid taevale tänulik olla, et õnnestub elada nüüd, mitte siis, aga nojah, mõni – või äkki isegi paljud? – võivad olla teistsugusel seisukohal.