RAAMATUBLOGI: Lapse metsikud kriisked ja naise karjatus: „Oh jumal!”
Kui uurida siit-sealt mõne pere elu, seda pisut muuta, veidike liialdada – aga ei pruugi – ja loole lisada ootamatu lõpp, saab kokku psühhothrilleri.
Võib arvata, et sarnaseid stoorisid, nagu kirjeldab „Kütkestav kurjus”, on olnud ja tuleb tulevikus ette ka päriselus. Erinevus on vaid detailides. Ja finaalis.
Armastus ei hüüa tulles, eriti kui mees, sõjaväelane, on nägus ja sümpaatne ning neiu kaunis, seksikas ja haritud. Ainult et läheb aastaid kuni saatus kaks ammuarmunut kokku viib. Viivitaja on mees, Ian, kes käib missioonidel, loob turvafirma ning teenib hunniku raha. Maddie isegi ei oota teda, sest on teadmatuses. Ühel kaunil päeval saabubki prints, noored kolivad kokku, elavad õndsat äärelinnaelu, sünnib poeg... Unistuste täitumine justkui.
Eelnev oli lühike sisukokkuvõte, kui tume välja jätta. Ent juba teine peatükk kuulutab: tapmise päev. Hädaabikeskuse telefonis kostavad lapse hootised metsikud kriisked ja naise karjatus: „Oh jumal!” ning kõne katkeb.
Kui on lõpp, peab olema ka algus. Ja teekond, mis on raamatus hakitud juppideks ja ükshaaval lugejale ette antakse. Vaheldumisi: ammused ajad, kümme-kaheksa-üheksa nädalat varem, kaksteist-kümme-kaheksa päeva varem, vahele pikitud meenutused tapmise päevast... Kes tapeti, on selge, aga miks ja kuidas? Mis, pagan, üleüldse toimub?
