Sama, nagu tundub, arvavad paljud, sest enamus tema raamatuist – eelkõige aplausi väärt lood unustatud Tallinnast, Tartust, Pärnust ja Narvast – on lettidelt kadunud. Äkki oleks kordustrükid asjakohased?

Põlist tallinlast mõistagi paelub kõik see, mis on, aga veelgi enam see, mis oli. Ja mis hävis või hävitati, sest, nagu venelane ütleb: lomat ne stroit ehk lõhkuda on lihtne, aga proovi sa ehitada...

Kurb, kui hävib väärtuslik – näiteks pool Harju tänavast ning asemele kerkib tühermaa ja kartulipõld. No ei ole tore. Samas on kaduvikku minek elu üks osa. Kahjuks. Sest mõelge kui Tallinn minetaks kõik vana... Kas see oleks enam Tallinn?

Juske äsjase raamatu pealkiri peegeldab, et need ehitised, millest ta jutustab, oleks Tallinnas olulised. Kui mitte praktilises, siis ajaloolises võtmes. Näiteks Kadrioru staadioni uhked puutribüünid, mis ajapikku betooniks muutusid. Ent ega tänapäeval kujutagi ette puust rahvusstaadionit. Hea, et keegi on võtnud nõuks säilitada vähemalt mälestuse sellest, mida enam ei ole.

Kuus kümnendit vana põline pealinlane loeb ilmselt Juske raamatuid Tallinnast pisut teistviisi, kui noor või võõras. Kõik paigad, millest jutt, on tuttavad – tuleb vaid sulgeda silmad ning oodata, kas mällu tungib pilt sellest mis oli varem. Puhuti tuleb. Ent kohati ähmaselt. Justkui meenuks, et sai käidud Lenini ja Kaubamaja nurgal asunud puust tsirkuses, mis lammutati 1966. aastal. Küll aga on selgelt meeles Viru väljaku ääres asunud lastepolikliinik, superministeeriumi asemel olnud parteimaja, Karla katedraal ja üht-teist veel.

Sellest, mida oleme suutnud hävitada, on tõesti kahju. Üks näide. 1958. aastal andis Moskva keskvalitsus korralduse vähendada kloostrite arvu Nõukogude Liidus poole võrra. Nõukogude Eesti parteilased lõid mõistagi Moskvale kulpi ning lammutasid imeilusa Kuremäe Pühtitsa Jumalaema uinumise kloostri Tallinna abikirik. Selle totruse vastu võitlesid eelkõige ilmalikud, aga kasu ei tühjagi. Partei käsk on partei käsk. Asemele ehitati klaasist nelinurk, mil nimeks kauplus Kannike.