Mõistagi saaks Eesti ajakirjandusest (või meediast või meediumist või tont seda teab, milline peaks olema õige termin, sest kas „Õnne 13”, millest raamatus teleseriaalide peatükis räägitakse, on ajakirjandus? Küll aga näeb sarja massikommunikatsioonivahendis ehk meediumis ehk teleris.) kokku muretult ka 1001 pala, ent kes see neid lugeda jõuaks. Hea küll, lugejaid oleks, aga ehk mitte nii massiliselt.

Kes ajakirjandusprotsessis sees, võtaks vastu ka 1001 lugu, aga hea, et needki 101 kaante vahele said. Küll aga pakub suuremat huvi raamatu esimene pool, sest ülejäänut on oma silmaga nähtud ja hingega kogetud. Ent meenutamine pole kah paha, sest mida aeg edasi, seda rohkem kõik unustuse hõlma hakkab vajuma.

Kiitusega on nii ja naa: kohe kui aplodeerid, leidub neid, kes torisevad – mõistagi tsunfti värk. Ent kui võtta nõnda: kas ise teinuks paremini? Ilmselt mitte. Seega aplaus. Sest... Kindlasti jäid puudutamata mitmed Eesti ajakirjanduse (meedia? meediumi?) olulised peatükid, kuid kas need mahtunuks 101 olulisema sekka? Vaielda võib, aga seisukohad on subjektiivsed.

Raamat on koostatud kronoloogiliselt ning algab palaga „Alguses oli lühhike öppetus. 1766 – eestikeelse ajakirjanduse algus”. (Otto Wilhelm Masing oli seks ajaks saanud kolmeseks ning polnud õ-tähte kirjakeelde toonud, seega öppetus oli saaremaapäeane.)

„Oli 1766. aasta november kui Põltsamaa lähedal Kuningamäe karjamõisas ilmus neljaleheküljeline pisitrüksis, mille barkorselt sõnaohter nimi täitis terve esikülje: Lühhike õppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka weiste haiguste kui wiggaduste wasto, et se kel tarwis, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna igga haigusse jures. Selle körwas on veel muud head nouud, oppetussed ning maenitsussed leida, keik meie Eesti ma rahhwa kassuks ning siggidusseks ülespantud essimenne tük.

Eestikeelne ajakirjandus oli loodud. Ajakirjanduseks, täpsemalt ajakirjaks teeb selle trükise tema ilmumisviis: Lühhike öppetus ilmus kord nädalas ja iga tük (number) algas nime kordamisega (küll lühemal kujul). Kokku ilmus 1766. – 1767. aastal 41 neljaleheküljelist numbrit.

Punkt pannakse ajakirjanduspaladele äärmiselt kaasaegselt ja tulevikkuvaatavalt: „Kollektiivne aju või peldikusein. Delfi portaal ja kommiajakirjanduse sünd”.

Nende kahe vahele mahub palju ja pillutud on lahtise käega kõike. Üht-teist suvaliselt välja noppides... Johann Voldemar Jannsen ja Perno Postimees. Lydia Emilie Florentine Jannsen. Joonealune, järjejutt, romaaninurk. Eduard Vilde. Ladumis- ja trükimasinad. Esimene ilmasõda ja aja kirjanduse murrang. Surmakuulutused ajalehes. Veste ja vestekirjanikud. Puugravüürid ja fotod ajakirjanduses. Honorar. Felix Moor. Tsensuuri ülekavaldamise trikid. Naised ajalehtedes. Rahva Hääl ja Советская Эстония. „Päevakaja”. „Aktuaalne kaamera”. Valdo Pant. Siluett ja Nõukogude Naine. Noorus ja Dr Noormann. Ja siit edasi peldikuseina poole.