Spioon ja reetur. Repro

Kui ei teaks, et see lugu on tõsi, ei usukski. Et Nõukogude Liidu legendaarset luureteenistust KGB-d saab nii elegantselt üle mängida. Aga sai.

Oleg Gordijevski, luureguru, liikus ametiredelil aina ülespoole ja temast sai Londoni KGB jaoskonna ülem. Kuhu veel pürgida. Ent samal ajal oli suur spioon Gordijevski ka Briti välisluureteenistuse MI6 värvatud suurejooneline reetur koodnimega NOCTON. Ta edastades brittidele supersalajasi andmeid, mis aitasid hävitada Nõukogude Liidu luurevõrke.

„Spioon ja reetur” on hämmastavalt detailne ülevaade ajaloo ühe suurima topeltmänguri saagast, mille lõpp võinuks olla letaalne, kui britid poleks ette võtnud uskumatu operatsiooni, millega KGB-l taaskord nahk üle kõrvade tõmmati.

Gordijevski spioonilugu ei ole ehk külma sõja põnevaim, nagu väidetakse, sest kindlasti on ka thrillereid, millest publik ei tea. Küll aga on see kahtluseta põnevaim lahtikirjutatud stoori, tõsi, Gordijevski vaatenurgast, sest KGB oma versiooni ei esita, aga tema on võitja ning seega määrab tõe.

Ei saaks öelda, et Gordijevski oli tüüpiline ülekaranud nõukogude spioon, aga mine sa tea. Igatahes ei ahvatlenud teda raha ega lääne elulaad vaid, nagu ta on väidab, tabas 1968. aastal, kui punaväed surusid veriselt maha Tšehhoslovakkia iseseisvuspüüdlused, pettumus kodumaa suhtes. Hing ihkas demokraatiat ja ta asus nõukogude süsteemi seespoolt õõnestama.

Autor ei pääsenud kahjuks Suurbritannia salateenistuste arhiividele ligi, seega põhineb kõik asjaosaliste sõnadel. Gordijevskiga sai Ben Macintyre rääkida pikalt ja põhjalikult ning samavõrd avameelselt – kui seda saab uskuda – rääkisid ka teised raamatu tegelased ehk Briti luureteenistuse töötajad.

Raamatu võiks olla spioonipõnevike suurmeistrite Robert Ludlumi või John le Carre tähtteoseid, kuid dokumentaalne lugu tegelikkuses toimunust. Selle suurim väärtus peitub faktides, mis pole välja mõeldud. Üks näide...

Kaheksakümnendate alguses algatas KGB juht Juri Andropov programmi RJAN – Raketno-Jadernoje Napadenije ehk raketituumarünnak – et ära hoida lääne rünnakut Nõukode Liidule. Selleks pidid luurajad jälgima õhtuseid tulesid vaenulike riikide valitsusasutuste akendes ja kohtade täituvust kaitseministeeriumide parklates, mis mõlemad andvat vihje peatsest rünnakust. Veelgi kummalisem nõue oli jälgida doonorivere hinna kasvamist, sest algava sõja puhul pidid verepangad olema triiki täis. Kommunismiehitajad ei suutnud seejuures mõista, et doonorlus on ka kapitalistide seas vabatahtlik, arvati ei läänes ei soostu inimesed verd tasuta loovutama.

Sääraseid huvitavaid detaile on raamat täis ning kokkuvõttes loovad nad koos Gordijevski looga ühe võimsa terviku.