RAAMATUBLOGI: Ma olen, nagu olen. Diagnoos: Stella
Nagu varemgi räägitud ja kogetud, jäävad mõnikord head raamatud märkamatuks nagu part suure parve keskel. Inetut pardipoega vähemalt märgati, sest ta oli inetu, tema vendadest-õdedest igatahes muinasjuttu ei kirjutatud.
Mattias Edvardsson on kirjanikuna tundmatu, raamatu pealkiri – „Täiesti tavaline perekond” – ei ütle midagi, ent selle sisu pakub tõelise üllatuse. Sest on hea.
Äärmiselt keeruline on defineerida, millist stiili käesolev raamat esindab. Psühhothriller? Jah. Ühe perekonna saaga? Jah. Krimka? Jah. Kohturomaan? Jah. Igast nurgast natukene keskpõrandale kokku.
Kui sul on teismelised tütred või tütretütred, loed raamatut kahekordse huviga. Ja tõmbad paralleele. Midagi pole teha, noorus on juba kord selline, et sammub oma teed, mis vanemale põlvkonnale – kui see just sama rada pole minevikus sammunud ja julgeb meenutada – on üsna vastuvõtmatu. Ehk nagu ühes teoses ülikoolis käiva, hipiliikumisse ja kanepipopsimisse sukeldunud neidise ema ütles: meie asi on vaid taevast paluda ja loota, et tütar täiskasvanuks saaks. Tolle raamatu neidis sai.
Nüüd sellest raamatust. Isa preester, ema advokaat, tütar tubli sportlane, riigi käispallikoondise kandidaat... Täiuslik perekond, ent kui superlatiividest loobuda, siis täiesti tavaline perekond.
Ainult et Stella, peretütar, on mässaja, kes loobub suurest spordist, sest teda – loojat – üritatakse raamidesse suruda. „Alguses arvasin, et mul on ADD või ADHD, siis piirialane isiksusehäire, skisoidne isiksusehäire, bipolaarne häire. Jõudsin järeldusele, et see kõik oli täielik jama. Ma olen, nagu olen. Diagnoos: Stella,” analüüsib ta end.
Ühel halval päeval tuleb 19-aastane Stella, kes töötab rõivapoes, kohumaks raha unelmate Aasia reisiks, koju alles varavalges. Samal ööl on tapetud jõhkralt 33-aastane ärimees ja superjuristi poeg Chris. Ei lähe palju aega, kui Stella viiakse kui mõrtsukas kinnimajja.
Ses raamatus räägivad kolm inimest – ideaalperekonna liikmed – oma lugu.
Preestrist isa avab Stella lapsepõlve. Tüüpilise vanemana ei märka ta teadlikult märgatavat, teeb teadlikult valesid järeldusi ja peab endiselt Stellat nunnuks väikseks tütreks, kes ta tegelikult ammu enam ei ole.
Stella kirjeldab (lähi)minevikku enda pilgu läbi, lahates tänapäeva nooruse mõttemalle, kirjeldades ohjeldamatuid seiklusi lahutamatu sõbranna Aminaga ja mõistagi suhet „vanaisa” Chrisiga.
