Tema verine sepitsus Repro

Kõik (krimi)raamatud ei pea olema vinklis, kirjutatud kindlate reeglite ja stsenaariumite järgi, tavapäraselt.

Õigupoolest ei ole „Tema verine sepitsus“ üleüldse krimka – kuritegu küll on, ent mõrvar võtab patu keerutamata omaks. Pigem on see ajalooline kohturomaan a la John Grisham, kus peategelaseks aga mitte advokaat vaid kohtualune, kes jutustab oma loo. Teisalt on raamatu sisu mittegrishamlik, sest süüdlast justkui pole võimalik kaitsta.

Autor määratluste järgi on tegu raamatuga kuritööst, mitte kuritöö uurimisest.

Eriliseks teeb teose ajastu ja koht – 1869 ja Šoti mägismaa kolkaküla. Kahtlemata on brittidele toonased sündmused lähedasemad, ent mida lehekülg edasi, seda rohkem adud, et kuningriigi ääremaa ja šoti loomus Eestist ja eestlase loomusest suurt erinegi. Küll aga tundub kauge mägismaa õhustik olevat märksa jõhkram ja vaenulikum, kui Maarjamaa oma. Või ainult tundub see nõnda.

Niisiis, kolkakülas pannakse toime õõvastav kolmikmõrv. Kui noor külamees Roderick Macrae kinni võetakse, ei hakka ta tagasi ajama ega kahetsema – jah, mina tapsin. Seega tuleb ta võlla tõmmata. Või äkki on ta hull, pani teo toime meeltesegaduses? Ei ole ju seni olnud ühtki viidet, et lahtise pea ja töökate kätega Macrae võiks olla külmavereline tapja.

Trellide taga hakkab Macrae kirjutama oma lugu. Selgitama, mis viis teda veretööni. Mida lehekülg edasi, seda selgemaks saab kuriteo vältimatus. Mõrvatu – küla elanike seast valitud konstaabel Lachlan Macenzie – tegi kõik selleks, et ta mõrvataks. Ent kas see on piisav õigustus tapmisele?

„Tema verine sepitsus“ on ja ei ole ilukirjandus. Minevikutõde on lihtsalt pandud ilukirjanduslikku teksti, sest raamat on kirjutatud ürikute põhjal ning mitmed isikud reaalselt eksisteerinud.

Ajastutruu tekst toob esile möödunud aegade karmuse, jõhkruse, ebaõigluse ja ebavõrdsuse. Ent kui pisut mõelda, siis kas minevik erineb olevikust? Mingil määral siiski – olevik on õnneks pisut leebem, või siis klantsitum.

Kokkuvõtteks: alguses oli raamat pisut harjumatu, kummastav, kuid haaras maagilisel kombel endasse, tõi kõrvu toonaste aegade kaja ja viis keset Šotimaa mägiküla sündmuste keskele, andmata võimalust midagi muuta.