RAAMATUBLOGI: Meie, Brežnevi lapsed ja Olümpose jumalad
Tänuväärt, kui keegi kirjeldab meid sellisena, nagu oleme, mis annab võimaluse end kõrvalt vaadata.
Sana Valiulina on kosmopoliit – Eestis sündinud, Moskvas õppinud, Hollandis elav. Ja eks sa ütle, kes ta siis on. See on mure ehk meil, aga mitte temal. Või nagu Valiulina intervjuus Eesti Ekspressile ütles: Hollandis ei küsita rahvust, vaid seda, kust sa pärit oled.
Ent siin tekib probleem. Teinekord on hea inimest ärritada tõdemusega, et too pole sündinud Eestis, vaid Nõukogude Liidus. Mis on tõsi, kui ta on tulnud ilmale enne augustit 1991. Ka Valiullina ei saa sellest tõsiasjast üle ega ümber, sest hing nõudis tal minna ajas tagasi ning kirjutada minevikust – seitsmekümnendate, kaheksakümnendate ja üheksakümnendate Eestist ning allegoorilise loo Bablogradi ehk Papilinna olemusest, kus maksab raha võim.
Kui esimest kolme stoorit miskit ühendab, siis see, et need on justkui lõputa. Ja seegi, et lugude keskmes on eestlased ja venelased, kes elavad ühest küljest kumbki omas mullis, ent käivad sealt väljas, kohtuvad, segunevad... Eks toona oligi Eesti monoliitsem – kaks kogukonda elas omaette elu, ei põkkunud, kuid aktsepteeris ja tunnustas teist. Rahvuskonflikte kui oli, siis üksikuid ja olmetasandil. Eks põhjus oli ka selles, et mõisteti teineteist ning suudeti suhelda – eestlastel, kes elas naabritega kõrvu, oli vene keel suus.
Valiulina kirjeldabki olnut. Esmalt rannikulinna Ruha – tegelikult Loksa – suvedest, kus kohtusid kohalikud ning puhkama tulnud linlased ja moskvalased, moodustades huvitava kogukonna, kus olid esindatud kõik klassid, maailmavaated, sood... Ja just sellised need rannikusuved olidki, kes mäletab. On armastust, on kriminaalsust, on ihalust – kes unistab seentest, kes Tšehhi tualetipotist.
Teine lugu on täis linnasära, niivõrd kuivõrd seda toona kaheksakümnendatel oli. Eestlastel oli sära rohkem, õigemini kihku sära ehk kõige läänepärase järele – Soome teler ju näitas, milline on Euroopa tegelikult ja soomlastelt sai närimiskummi. Vene eliitkoolis, kus põhitegevus toimub, oli teine kultuur – no kuidas saab üks tütarlaps tulla peole teksapüksid jalas, nagu mingi eestlane.
Oli toona elu, nagu oli, aga lõppkokkuvõttes argine ja sellega tuli kohaneda – julmuse ja tasapisi pealetungiva kriminaalsusega. Ning õnnelik oli see, kel leidus paik, kus sai hingerahu.
Kolmas lugu räägib vabaduse tulekust, ent paraku hakkas vabadus kammitsema, sest rutiin oli lõhutud ja uue maailmaga kohanemine polnud kaugeltki nii lihtne.
„Vabadus, iseseisvus ja demokraatia tegid surelikega trikke, mis väärisid Olümpose jumalaid. Kuigi inimesi ei moondatud kabjalisteks, lindudeks, kaladeks ega puudeks, muutusid nad siiski tundmatuseni. Miskipärast tekitas see õudu. Olümpose jumalad ja ühes nendega ka Rooma laulik, jätsid surelikele nende hinge, samas kui vabaduse, iseseisvuse ja demokraatia metamorfoosid lõhkusid olemuse, jättes inimliku kesta puutumata ja muutes inimesed libahuntideks.”
Ühes intervjuus ütles Valiulina, et kõigil tema tegelastel – nii suurtel kui väikestel – on õigus oma arvamusele ning igaüks saab valida, millist teed minna. Ja nii ongi – kes läheb vasakule, kes otse, kes paremale. Mõni tee viib sohu, mõni mäele, aga ju me ise määrame oma saatuse.
Tuleb tunnistada, et end kõrvalt vaadata on äärmiselt huvitav, aga kas ka mõtlemapanev? Ilmselt mitte, sest milleks muretseda selle pärast, mida me muuta ei saa. Oleme, nagu oleme ja proovime sessinase maailmas võimalikult mõnusalt lõpuni välja venitada.
