Minu armas naine. Repro

Meie armastuse lugu on lihtne. Ma kohtasin imekaunist naist. Armusime. Saime lapsed. Kolisime äärelinna. Rääkisime teineteisele oma suurimatest unistustest ja süngeimatest saladustest. Ja siis hakkas meil igav. Me näeme välja nagu tavaline paar. Me oleme teie naabrid, teie lapse sõbra vanemad, tuttavad, kellega mõtlete kunagi õhtustama minna. Meil kõigil on oma saladus, kuidas abielu elus hoida. Aga meie oma on juhtumisi seotud mõrvaga.

Nõnda tutvustab raamatut tagakaas. Tundub südamlik kuni viimase lauseni. Ent see ongi õnnelik perekond, mees, naine ja kaks sümpaatset last, ning mõnikord mitte nii sümpaatset, vaid nagu teismelised ikka. Kodus on reeglid paigas, ühiselt süüakse, vaadatakse filme. Emme-issi ajavad öösiti vanainimese asja ja on sellega igati rahul.

Ainult et kui kaunid kardinad eest ära tõmmata, paistab pisut süngem pilt. Nagu ookeani taga ikka elatakse üle jõu. Kinnisvaramaaklerist naine, kes on muide perekonnapea, ja tennisetreenerist mees ei teeni nõnda palju kui sooviks, ümberringi, tundub, on kõik teised rikkamad-paremad-väärikamad. Nii võib ju tekkida must masendus, kui taevas on aina pilvine. Aga sellel on lahendus – ellu tuleb tuua päikest. Näiteks üheskoos noori naisterahvaid mõrvates.

Alguse sai kõik juhuset, kuid inimeste teise ilma saatmine oli erutav. Seega miks mitte üritust korrata? Elu saab vähemalt sisu ja milleski ollakse kõigist teistest üle. Nagu Bonnie ja Clyde’i sündroomi põdevad kaasaegsed Bonnie ja Clyde.

Ohvri valimine, planeerimine, täideviimine... Koostöö sujub, sest jäljendatakse kunagist sarimõrvarit, kes vanglast pääses ja kadus. Kes hakkab kahtlustama siivsaid pereinimesi? Mis saaks untsu minna?

Nimetu pereisa mina-jutustus on niiöelda meie kõigi naabrite peresuhte romaan ehk kirjeldab millised võivad olla täiesti tavalised inimesed, kui pääseksime nende saladustele ligi. Kuigi jah, ühest küljest ei saa antud lugu liiga tõsiselt võtta – ja vaevalt keegi seda teebki – ent teisalt ei tasu alati uskuda klantspilti, mille taha peidavad end... mõrvarid vaevalt, ent inimesed kellel on probleeme.

„Minu armas naine” kappab põnevust pidevalt üleval hoides tempokalt lõpu suunas. Ent milline on lõpp? Kas õiglane?