Kett. Repro

Kaasaeg on krimiromaanidest küllastunud ning selleks, et lugejate tähelepanu pälvida, peab kirjanik olema tuntud või pärit vastavast piirkonnast – Põhjamaadest mõistagi (kuigi sealt on viimasel ajal tulnud liiga palju üsna keskpärast kirjandust, mida avaldatakse vaid seetõttu, et autor on rootslane). Või peab olema jutustada suurepärane lugu.

Põhjaiirlane Adrian McKinty on hea näide, kuidas põnevuskirjanduse maailmas asjad toimivad või ei toimi. Ta kirjutas portsu krimkasid, mis nomineeriti paljudele auhindadele, võitis neist paar, kriitikud kiitsid, ainult et lugejad jäid tüüneks – neile ei läinud raamatud peale.

Siinkohal on kõigil kirjanikel – ja neid on Eestiski sadu – peeglisse vaatamise koht. Lihtne on pidada rumalaks rahvast, kes ei võta sedavõrd väärt raamatut (autori arvates) omaks. McKinty oma mõttemaailma ei ava, ehk arvas temagi nii, küll aga viskas ta sule nurka ja hakkas elatist teenima juhutöödega – rabas baaris, sõitis taksot – sest pere eelarvesse oli vaja ju panustada.

Nagu peagi selgus, oskab McKinty kirjutada küll ja veel, aga tal puudus idee. Publikut erutav süžee, mis raamatuks vormida. Selle sai ta ühe ookeanitaguse väikekirjastuse agendilt.

Kui küsida vanemalt – McKintyl on muide kaks tütart – mida ta oleks valmis lapse elu päästmiseks tegema, siis enamsti kõlab vastus: kõike!Kas tõesti?

„Ta istub bussipeatuses, vaatab laike oma Instagrami kontol ega märkagi relvaga meest, enne kui too on juba peaaegu tema kõval.”

Nii algab „Kett”, kirjeldades keti üht järjekordset lüli. Lapserööv, telefonikõne, lunarahanõue... Sinnamaani on kõik tavapärane...

„Kakskümmend viis tuhat dollarit? Kuidas ma...”

„Mind ei huvita, Rachel. Liigkasuvõtja, teine hüpoteek, hakka palgamõrvariks, kurat võtaks. Vahet ei ole. Lihtsalt hangi see. Sa maksad raha ära, see on esimene osa. Teine osa on raskem.”

„Mis teine osa on?” küsib Rachel ärevalt.

„Ma pean sulle ütlema, et sa pole esimene ja sa pole viimane. Sa oled nüüd Ketis ja see protsess kestab juba pikka aega. Ma röövisin su tütre, et minu poeg vabaks lastaks. Ta on röövitud ja teda hoiavad kinni mees ja naine, keda ma ei tunne. Sina pead valima sihtmärgi ja röövima ühe oma sihtmärgi lähedastest, et Kett jätkuks.”

Pealtnäha lahendamatu probleem – kui sa ei hakka kurjategijaks, sureb su laps (Kett tõestab seda veriste näidetega). Ja hakkabki lugu kerima. Võib öelda, et see kõik on naiivne ja ebarealistlik ja mis veel... Aga kahtlemata põnev. Lisatud on rikkalikult detaile, peagi lülitatakse lukku anonüümsed psühhopaadid, kes... Eks igaüks aima, kas Kett leiab oma otsa või mitte, aga kuidas? Nagu räägitakse, on protsess olulisem kui tulemus.

Ühel ööl sai McKinty ookeani tagant kõne – „Keti” tõlkeõigused on müüdud 36 riiki ja peagi laekub tema pangaarvele seitsmekohaline summa filmikompaniilt. Kes ütles, et ühe raamatuga ei saa rikkaks.