RAAMATUBLOGI: Mittematkamine valgus, matkamine pimedus ehk loodusrahvas ei uita looduses niisama
Loota raamatut, mida võib nimetada mugava inimese piibliks, norralaselt, kellele peaks olema emapiimaga antud üdini ulatuv reipus, sportlikkus ja loomulik vajadus suusatada ja matkata (ja mõistagi ka astma, sest vist kõik Norra sportlased on astmaatikud)... Ent teisalt... Kui juba norralane – Are Kalvø – kuulutab, et inimene ei pea rassima jõusaalis, suusatama talviti sadu kilomeetreid ja matkama suvel varbaid villi, vaid võib rahulikult lesida või istuda ning kuugata õlut ja veini, siis miks ei peaks just see olema tõde?
Inimene on loomult laisk ning laiskus on progressi alus. Kui meile meeldiks kohutavalt küürakil olles käte vahel pesu pesta, siis läheksid pesumasinate tootjad pankrotti, eksju. Ja autofirmad samuti, sest lühemaid distantse võib läbida kõndides, keskmisi joostes ja pikemaid ratsutades, nagu ennemuiste. Aga me ei viitsi, sestap leiutati auto.
Norra koomik ja kirjanik Kalvø, nagu paljud teisedki siin maamunal, ei saa aru, miks peaks loomult laisk inimene rassima jõusaalis, suusatama ja matkama.
„Sa hakkad käima jõusaalis lootuses näha välja nii hea kui võimalik, sest juukseid ega huumorimeelt ju enam pole. Jah, ma tean, et need inimesed väidavad, et ei tee trenni selleks, et hea välja näha, ja et trenn ise on preemia. Olgu nii, aga kui trenn meie tervist või väljanägemist ei mõjutaks, siis me ju sellega ei tegeleks, ega? Ma ei usu, et kui arst on öelnud patsiendile, et tal on jäänud kuu aega elada, oleks mõni patsient vastanud: „Olgu siis, ma hakkan trenni tegema. Oma viimasel neljal elunädalal teen ma trenni. Kulutan viimased neli nädalat oma elust liibuvates trenniriietes ereda valgusega jõusaalis, kus mulle võõrad inimesed kannavad samuti liibuvaid trenniriideid, haisevad higi järele ja me kõik vahime enda ette, kuulates liiga kõvasti muusikat, mis meile ei meeldi, ja väntame ratastel, mis meid kuhugi ei vii.”
No ei veeda me elu viimast nelja nädalat jõusaalis...
Niisiis otsustas Kalvø enda nahal järel proovida, mida kujutab endast matk mägedesse, mida olevat teinud 80% norralastest. Tulemus oli täpselt see, mida mugav inimene arvas.
Üks Norra loodusest, mägedest ja matkamisest kirjutav ajakirjanik olla selgitanud, et ta läheb rännakule selleks, et otsib vaikust ning vabadust maailmast ja inimestest. Siinkohal personaalne vastus: pole vaja minna kuhugi kõmpima, vaid tuleb soetada jõe kaldale suvemaja, mis on ümbritsetud puudest ja põõsastest rohelise müüriga ning siis võib täies rahus ja vaikuses rüübata jahedat veini ning mugavas lamamistoolis lugeda raamatut, kui totter on matkav inimene, Hiking Sapiens.
Matkamine on uue aja probleem, märgib Kalvø teraselt, kui inimestel pole ajaga midagi tarka peale hakata. Kas Andres ja Pearu käisid matkamas? Ei käinud? Miks?
Kalvø meenutab vanaisa, kes oli sügavalt looduseinimene, teades loodusest kõike, mida vaja. „Ta ei käinud kunagi ilma põhjuseta metsas uitamas. Ta ei käinud kõndimas selleks, et kõndimas käia. Ta ei vinnanud asju selleks, et neid vinnata. Ta ei pannud kunagi selga erksavärvilist jopet, et suunduda lähima mäe tippu, tõsta käed taeva poole ja siis tagasi tulla. Linnainimesed lähevad loodusesse sisemist rahu otsima. Maainimesed lähevad loodusesse loomi laskma. Linnainimesel tuleb lambatalle nähes pisar silma. Maainimesel hakkab suu vett jooksma.”
Räägitakse veel, et mäed ja nendega kaasnevad raskused panevad inimese vaimu proovile. Ent kas turnimine millegi otsa on ainus võimalus vaimutugevuse määramiseks? Võimalusi on teisigi. Palun. Lugege esmalt läbi „Tõe ja õiguse” viis köidet, siis Friedepert Tuglase kogu looming, siis „Kalevipoeg”, siis „Ilias” ja „Odüsseia” ning kui tahate vallutada Everesti, siis ka James Joyce’i „Ulysses” ning proovige sellest arus saada. Kusjuures ilmselt leidub rohkem eestlasi, kes on roninud vähemalt 5000-meetrise mäe tippu kui läbinud „Kalevipoja” kaanest kaaneni ning Everesti vallutajaid on maailma enam, kui „Ulyssest” lugenuid. Seega: mis on raskem?
Ent tagasi Kalvø juurde, kes otsustas teha mitmepäevase matka ja lõpuks ronida Norra populaarsemima mäe Besseggeni otsa, kuhu tükib aastas ligi 30 000 inimest. Kalvø tõdemused...
* Jutt imelisest elusloodusest on täielik jama – esimese mitmetunnise lõigu ajal kohati vaid üht olendit, tervisejooksjat.
* Hautised, mida matkadel süüakse pole mitte mittemaitsvad vaid vastikud.
* Udus matkata on mõttetu, aga matkatakse.
* Ja lõpuks... „Jõuame kõige kõrgemasse tippu. Tean seda, sest tahvlil on kirjas, et see on kõige kõrgem tipp. Miski muu ei viita sellele, et see on kõige kõrgem tipp. Siin on lame. Võib-olla on kõige kõrgem tipp see tahvel.”
* Allatulek... „Matk on mõttetult igav. Me laskume vähehaaval läbi kuumaastiku. Võimalik, et kusagil udu taga on vaade, aga ma kahtlen selles. Enamasti on kaljud. Ja nii see jätkub.”
* Suur pluss – pärast matka on võimalik juua isegi lahjat ehk kalorivaest õlut, aga... „Kas tasub vihmas ja udus viis ja pool tundi matkata, ronida ja neljakäpakil roomata selleks, et kalorivaene õlu maitseks normaalselt, kui mujal on paiku, kus saab kaheminutilise jalutuskäiguga läbi mõnusate tänavate minna kohta, kus saab õlut, mis maitseb taevalikult?”
Kalvø eesmärk esimesel matkal oli leida sisemine rahu, saada aru kui väike ta on, kogeda midagi, mida on keeruline seletada, tunda soovi tõsta käed taeva poole ja mõista matkavaid inimesi... ja ebaõnnestus igas punktis. Seega tuli võtta teine matk, mis andis samasuguse tulemuse.
„Matk põrgusse” on hurmavalt irooniline ja lõbus, kuid ei anna aimu põhjustest, miks inimesed matkavad, küll aga selguse, miks on õige mitte matkata. Raamatut peaksid lugema nii matkajad kui mittematkajad – teised selleks, et nad ei kipuks ebanormaalsusse ja esimesed selleks, et naaseksid normaalsusse.
