RAAMATUBLOGI: Montmartre’i jalamil ennast ja maailma avastamas
Rootsi kirjanikelt ootad tänapäeval ikka kriminaalset kaamoslikku teksti, meestelt jõulisemat, naistelt feministlikumat, aga mõlemad peaksid tähelepanu pöörama demokraatliku maailma sotsiaalsetele probleemidele.
Ja siis ühtäkki tuleb keegi Britta Röstlund, viib lugeja sootuks Pariisi ja jutustab talle umbertoecoliku loo. Või õigemini kaks lugu.
Mancebo peab Pariisis väikest toidupoodi - põhjamaalaste mõistes koloniaalkauplust, prantslaste keelpruugi järgi araablaste kauplust, istub päevad läbi ukse ees toolil, käies vaid ülalkorteris lõunal ja õhtupoolikul väikest napsi võtmas. Üle bulvari peab tema õepoeg Tariq kingsepatöökoda.
Päevad kulgevad rahus ja vaikuses, kuni vastasmajast astub Mancebo ligi daam Cat (nagu kass inglise keeles) ja pakub tööd. See, et Mancebo päevad läbi poe ees istub, on eeliseks – äkki saaks ta jälgida Cati meest, kes liigub kahtlast trajektoori mööda ja võib olla seega truudusetu.
Üsna samal ajal kirjutab ajakirjanik kohvikus, mitte just kaugel Mancebo poest, artiklit, kui juurde astub võõras ja küsib ega naine viimati härra Bellivier’d oota. Mõistagi ei oota, aga ajakirjanik otsustab võõraga kaasa minna ning saab samuti tööd – ta peab istuma üksinda kontoris ja saatma edasi e-kirju. Iga tööpäeva lõpus saab ta kimbu lilli. Miks? Ja kes on härra Bellivier?
Niisiis kaks täiesti erinevat lugu, millel ei näi olevat vähimatki kokkupuutepunkti. Aga miks neid siis ühiste kaante vahele köita? Teisalt liigub kumbki stoori vaikselt kuhugi ega anna vähimatki aimu, milline võiks olla lõpplahendus.
Kõigele lisaks tuleb mängu veel kolmas tegelane. Minevikust. Natsisaksamaal elanud juuditar Judith, arst, kes pidi leidma kompromissi tegelikkuse ja Hippokratese vande vahel.
Eks ta ole, nii Mancebo kui ajakirjanik lühikese ajaperioodi jooksul ühte ja teist, kes välismaailma, kes sisemaailma. Modernistlikul moel, kui proovida raamatut kuhugi liigitada. Loed ja loed ja tahad lõpuks aru saada, kuhu kaks paralleeli, millest üks lõikub kolmandaga, ükskord välja jõuavad.
Huvitav seegi, kas Röstlund veel midagi kirjutada plaanib. Igatahes võiks.
