Surm Pon-Avenis. Repro

Prantslased käivad siinmail aeg-ajalt külas purustamas müüti, et vaid Põhjamaad ja britid suudavad head krimikirjandust toota.

Ükskõik, millise prantsuse krimka kätte võtad – just krimka, mitte actionromaani a la Jean-Christophe Grange – kumab läbi midagi komissar Maigret’ laadset.

Uue tulija Jean-Luc Bannaleci esimese raamatu tagakaanel on Šoti krimileedi M.C. Beatoni hõige: „Astu kõrvale, Maigret. Komissar Dupin on päral.” Nii lihtsad need asjad paraku pole. Kohati tundub, et Dupin on Maigret’ kadunud poeg. Vähemalt paljud jooned – sissepoole elamise, maailmanägemise, individualismi, tavatu mõttelaadi – on ta saanud kuulsalt eelkäijalt.

On ka erinevusi. Dupin on üksik, sisemiselt kohati tige ning selle asemel, et lubada endale väike naps, milleta Maigret hakkama ei saanud, kuukab arutus koguses kohvi.

Tegelikult on selle artikli avalõigus põhimõtteline viga. Sõna – prantslased – peaks olema jutumärkides. Sest Bannalec on tegelikult Jörg Bon, rahvusel sakslane. Ja Dupini saagad ilmuvad algselt saksa keeles ning müüvad sealmaal imehästi. Prantslased peavad raamatuid tõlkima.

Ehk siis midagi sarnast Donna Leoniga, kes on ameeriklanna, aga kirjutab Veneetsia krimiromaane. Kuigi tema ei luba comissario Brunetti lugusid itaaliakeelsetena välja anda.

Iseenesest autori saksamaisus on üllatav, sest tema teoste üks vaieldamatu lisaväärtus on Bretagne’i piirkonna värvikad kirjeldused, kus maalitakse tõepärane ja kaunis pilt sealsest loodusest, linnakestest ja inimestest, kes ei pea end prantslasteks.

Tõele au andes, pani „Surm Pont-Avenis” tõsiselt mõtlema, kas ei peaks kunagi korraks Bretagne’i põikama. Ja voila! Selgub, et too poolsaar on saanud viimastel aastatel sakslaste turismimagnetiks ning just tänu Bannaleci teostele.

Kui sisust rääkida, siis raamat ühendab justkui Prantsusmaa ja vana hea Inglismaa. Ehk siis taust on bretagnelik, aga mõrv ja kõik edasine, kui arvestada vaid narratiivi, inglise krimka traditsioonidele kohane.

Kahe maailma kokkusulatamine pole sugugi kehvasti välja kukkunud, aga loole annab tuuma siiski õhustik ja Dupini olemus. Kui idüllilises külakeses leitakse 91-aastane hotelliomanik tapetuna, hakkab Dupin liikuma mööda Bretagne’i, et leida mõrvarit, juua head kohvi ja süüa head sööki ning tutvuda kummalise kohaliku rahvaga.