Selle asemel, et rahulikku keskealise daami põlve veeta ning elada õnnes ja armastuses, peab Raisin ringi tõmblema, end naeruvääristama, pettuma, leidma laipu, seadma elu ohtu ja muud säärast. Ehk siis tegema seda, mida ei soovitaks vaenlaselegi. Ja miks? Sest raamatu autor tahab nii.

Kirjandusteostes on ju küll paare, kes eksisteerivad kui taevaisa käe all ja ajavad ühist asja. Aga mitte Beatonil, kes paneb Raisini ja erusõjaväelase Jamesi kord kokku, kord ajab lahku. Ja mis pereelust saab juttu olla, kui James tüüpilise meesterahvana veab kallima (ehk niiöelda kallima) kuhugi pärapõrgusse puhkama, kus võis kunagi olla armas rannikulinn, aga nüüd enam kaugeltki mitte.

Ja saaks siis paar õndsalt käest kinni rannas jalutada... Ei, Raisin on vaja närvi ajada, ta tapmisähvardusi pilduma kirjutada ja lõpuks ähvardatu surma saata. Hea küll, sedavõrd on Beatonil südant, et ta Raisinit pikemaka ajaks trellide taha ei saada, vaid annab daamile piisavalt mõistust probleemidest puhtalt välja tulla, aga ikkagi...

Ja nii raamatust raamatusse. Teistel, kes ei pea tõmblema nagu tumm leilis, on muidugi hea lugeda, kuidas proua Raisin aina jamadesse satub ja lõpuks välja vingerdab, aga tema olukorras ei soovi ilmselt keegi olla.

Huvitav, kuidas Raisin küll Beatoni teise ilma saadaks? Seda probleemi tal õnneks pole, et süüdi jääks, tal ju 29 raamatu jagu kogemusi.