Ent leidub ka teisi näiteid, neist on ehk üks parim Isaac Asimovi „Asumi äär”. Ulmekirjanduse legend pani Asumi triloogiale punkti ning keskendus teistele raamatutele – tema jaoks oli psühhoajaloolase Hari Seldoni saaga, kus ta päästab tulevikutsivilisatsiooni, end ammendanud kolme raamatuga – „Asum”, „Asum ja impeerium” ning „Teine Asum”. Kõik, aitab!

Paraku fännid nõnda ei arvanud ning nõudsid lisa. Asimov jäi ükskõikseks, tal muudki teha. Küll aga reageerisisid lugejate soovidele kirjastused ning Doubleday lõi viimaks lauale säärase rahapataka, millest Asimov – nagu ta ise kinnitas – ei saanud keelduda. Nõnda ilmuski 1982. aastal, täpselt kolm kümnendit pärast „Teist Asumit”, sarja neljas raamat. Olgu siinkohal öeldud, et Asimov venitas algse triloogia septoloogiaks ning kõik olid lõppkokkuvõttes rahul.

„Asumi äär” on mõneti vinklist väljas, sest ei koosne mitmest väiksemast jutustusest, kus liigutakse ajas pikkade sammudega edasi ning antakse Seldonil minevikust videoinstallatsioonide abil asumlaste ette ilmuda, et edastada sõnum, kuidas seekord käituda tuleks.

Esimene Asum on jõudnud 498 aastaga pärast asustamist tugevuse tippu ning plaanib saada Galaktikaimpeeriumi valitsejaks, kuigi Seldon seda, vähemalt nii ruttu, ei eeldanud. Ent Seldoni loodud Teine Asum, mis asub kuskil galaktikas, ja kellel võiks olla samuti soov võtta võimenda kätte? Või on Teine Asum hävitatud? Esimese Asumi nõunik Golan Trevize seda vastupidiselt üldsusele ei usu ning pagendatakse Trantorile, Esimese Galaktikaimpeeriumi hüljatud pealinna. Trevize saab endale reisikaaslaseks Terminuse ülikooli muinasajaloo professori Janov Pelorati, kes loodab leida Trantorilt tõendeid inimsoo algplaneedi asukoha kohta. Tema usk Maa olemasollu on niisama suur kui Trevize’i veendumus, et Teist Asumit polegi hävitatud. Või asubki Teine Asum tsivilisatsiooni algplaneedil?

Asumi sarja neljas osa osutus üllatuslikult ülimenukaks ning kriitikud laulsid sellele hosiannat. Nii kummaline, kui see ka pole, oli „Asumi äär” esimene Asimovi 44 aasta jooksul kirjutatud 262 teosest, mis jõudis ajalehe New York Times bestsellerite edetabelisse. Ning krooniks võitis raamat aasta parima ulmeromaani auhinna Hugo ning lugejate arvamusel Locuse trofee.