Luku taga. Repro

Ruth Ware on ookeani taga popp. New York Timesi enimmüüdud actionromaanide autor. Müüb mujalgi, sest praegu on käsil psühhopõnevike ajastu.

Eks need Ware’i jutud ole vaese mehe Hitchcock, kuid seda mitte halvas mõttes – õuduslugude suurmeistreid saab olla vaid üks. Võib öelda, et „Luku taga” on kaasaegne gooti ühendatud thrilleriga. Pimeduse ja kummituste asemel on nutikodu, kus kõik toimib (või ei toimi) häälkäskluste kaudu ning kaamerad piiluvad kõikjal.

Raamat koosneb kirjadest vanglast. Advokaadile. „Palun aidake mind. Ma ei ole kedagi tapnud.”

Ometi algas kõik ilusti. Liiga ilusti. Rowan Caine, 27 aastat vana, saab unistuste töökoha Šotimaa üksikus villas. Palka makstakse rohkem, kui asi väärt, aga perekond kes seda maksab, on täiuslik, kõlbaks klantsajakirja esikaanele panna. Mis saab minna viltu?

Kantseldada on neli last, imikust hilisteismeliseni, kõigil soengud kammitud ja painäod ees. Nagu arvata võib, ei ole kõik nii ilus, sest Ware pole P. L. Travers, kes kirjutab jutte Mary Poppinsist. Õigupoolest antakse raamatu alguses kohe teada, et asi lõpeb väga halvasti – ühe lapse surmaga. Ent miks? Kas tõesti on süüdi lapsehoidja, kes pole olnud läbinisti aus ja siivas, nagu ta ise tunnistab? Või on süüd taak, mida maja endas kannab?

Kõik algab algusest. Mis, nagu öeldud, on kena. Ent kui lapsevanemad pikemaks ajaks töö asjus kodus lahkuvad, ei ole enam kõik nii kena. Pigem paranoiline – iial ei tea, kes sind jälgib, nutikodu elab oma elu ja paid lapsed ei olegi nii paid, vaid vaenulikud väikesed olendid. Lisaks õudustäratav keskkond – salajane aed, kahtlaselt sümpaatne töömees, kummituslikud jäljed, kahtlased sosinad ja neli kiirelt lahkunud lapsehoidjat...

Tasapisi, aga vääramatult, veereb lugu lõpu poole.