Niisiis Stochkolmi politsei eliit ehk A-rühm. Midagi nagu venelaste Asjatundjate kanti – „Sletsvije vedut znatoki“ – ainult et rahvast on ses rühmas rohkem. Ja rühma liikmete eraelu on rohkem pildil, või siis antud juhul kirjas. Sümpaatne seltskond, vaatamata elumuredele. Samas, ega Asjatundjatelgi viga olnud.

Dahl ei kirjuta lihtsalt krimkat, vaid toob sisse sotsiaalsuse ning nii Rootsit kui Euroopat valdavad probleemid. Näiteks pagulased.

Ühel heal päeval tungib politseipatrull korterisse, kus viibib viis tumedanahalist mitterootslast, kellele ei antud elamisluba ehk elavad kuningriigis ebaseaduslikult ning teevad mustalt tööd. Üks neist üritab põgeneda, kuid lastakse maha.

Kirjanik oleks võinud aafriklaste asemel raamatusse kirjutada ükskõik kelle, näiteks maksuvabalt töötavad eestlased või ukrainlased, aga ei, ta tahtis selgitada oma nägemust pagulasteemast ning näidata et see, mis paistab tume, ei pruugi tume olla. Asüülipalujad on teinekord õnetud inimesed ning kodumaale tagasi lähetades saadame nad paremal juhul surma, halvemal piinakambrisse.

Pagulasteema on raamatus kõrvalliin. A-rühm teeb kiiresti selgeks, et põgeneda üritava lõuna-aafriklase mahalaskmine oli sulaselge mõrv. Mõrvariks alkoholiprobleemide käes vaevlev äsja tööle ennistatud politseinik, ühe A-rühmlase kunagine kallim. Kes kaob kui vits vette.

Samal ajal leitakse veel üks mõrvatu, kes suunab uurijad kaksikmõrva juurde. Kõiki vägivaldselt siitilmast lahkunuid ühendab sõnum piiblist: „Pane mind kui pitseri-märki oma südame peale, kui pitseri-märki oma käsivarre peale. Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald. Selle lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid. Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed. Kui keegi annaks armastuse eest kõik oma koja vara, oleks ta tõesti naeruväärne.“

Niisiis kõiges on süüdi armastus.