„Kõver maja“ on Christie loomingus mõneti erandlik. Romaanis ei lahenda kuritegu Miss Marple ega Hercule Poirot, vaid täiesti tavaline politseinik ja tema poeg, kes tahab abielluda rikka peretütrega.

Christie ise pidas romaani üheks oma parimaks ja kirjanduseksperdid on temaga mingil määral nõus – esikolmikusse „Kõver maja“ ei kuulu, kümne sekka küll.

Erandlikkus väljendub ka selles, et „Kõver maja“ on üks viiest Christie teosest, mis pole jõudnud kinolinale. Teised on „Surm lõpetab kõik“, „Sihtpunkt teadmata“, „Saladuslik reisija“ ja „Saatuse tagauks“. Niisiis need, kes lugeda ei taha, viitsi või oska, polegi Christie kogu loominguga kursis.

Samas on kummaline, et „Kõverast majast“ pole filmi vändatud. Sellest saaks suurepärase romantiliste sugemetega peredraama.

Kaks noort inimest armastavad teineteist kirglikult, ent abielluda ei saa – naise isa mõrvatakse ning briti väärikus ei luba mehele minna kahtlusalusel daamil. Nagu džentelmenile kohane, asub duo tugevam pool, kelle isa on tunnustatud politseinik, juhtunut uurima.

Me siin tõrjume võõramaalasi, aga näe, tuli kreeklane Inglismaale ja lõi äriimpeeriumi ja sai püstirikkaks. Võttis lõpuks verinoore naisegi. Ent tema pojad – täie õigusega britid – firmade haldamisega hakkama ei saa. Võta siis kinni, kummad on paremad, omad või võõrad. Ent see selleks, pagulaste teemal pole raamatus vähimatki tähtsust.

Huvitav, kas Inglismaal mõnd normaalset rikast perekonda üleüldse eksisteerib? On seegi kolmest põlvkonnast koosnev seltskond isepärane, igal oma kiiks. Ja kui vanahärrast perepea teise ilma saadetakse, on pea igaühel põhjus seda teha.

Need, kel Christie looming läbinisti tuttav, saavad kaugelt enne lõppu aru, kes mõrvar, aga mõistagi lugemist pooleli ei jäta.