Patune Budapest. Repro

Pseudonüümi taha peitunud Vilmos Kondori pentaloogia esimene raamat „Budapest Noir” oli kui klaasike aastaid mekki kogunud palinkat. „Patune Budapest” on sama hõrk ehk hõrgemgi.

Kui vaagida, siis Budapesti lood on üle pika aja ehedad meestele mõeldud krimkad: peategelane, ajakirjanik Zsigmond Gordon ja ses raamatus temaga paralleelselt kulgev legendaarne politseinik Sandor Nemes on kõva käega mehed, võtavad valu kui elu loomulikku osa, millega tuleb sõbraks saada ja juhinduvad otsustaval hetkel mitte võimalikest tagajärgedest vaid tõdemusest, et mehed peavad tegema seda, mida mehed peavad tegema. Lisaks on nad hellad ja truud armastajad ning piisavalt targad, et mitte lasta õrnemal sool end ümber sõrme keerata. Paneme juurde raamatus kirjeldatud tõepärase ajaloo – tegevus toimub 1939. aasta septembris, teine ilmasõda on juba alanud – ning saamegi kokku kiiduväärt koosluse.

Budapest. Aeg on maailma segi pööranud. Juudiviha, fašistlikud rühmitused, jäänukid kommunistlikkest kampadest, põrandaalune elu ja äri lokkab, võimuaparaat krabab endale rikkusi siit ja sealt, politsei on kehtestanud tsensuuri...

Tänavailt leitakse kolm narkootikumide üledoosi tõttu siit ilmast lahkunud inimest. Miks nad surid, kust tulid meelemürgid... Gordon tahab vastuseid.

Kadunud on Punase Risti veokid, mis pidid transportima sõtta astunud Poolale ravimeid ning meditsiinilist kokaiini ja morfiini. Ülesanne leida laadung antakse erruläinud Nemesile.

Kaks meest, kes loomult, hingelt ja tegudelt võinuks olla vennad, hakkavad liikuma teineteisest esialgu eraldi ühise tõe suunas. Või õigupoolest mis on tõde? „Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan kirjutada sellest, mis juhtus.“ Nii arutab Gordon.

Budapest on tõesti patune...

Uimastid...

„Kokaiini on nimelt võimalik manustada mitut moodi. Närida, ninna tõmmata, suitsetada või veeni süstida. Kõige mõjusam on viimane meetod, ja kõige vähem tõhus esimene. Eks ole?”

„Eks ta ole jah,” noogutas Gordon, võttis märkmiku välja ja hakkas kirjutama.

„Kui ühte kohta, näiteks parema käe veeni palju kordi süstida, siis jäävad jäljed nahal näha. Paari süstlatorget on veel võimalik puudriga varjata, aga rohkem mitte. Shanghais kasutavad tüdrukud selleks juba mõnda aega jalgu. Droog avaldab mõju peaaegu sama kiiresti, aga süstida on ebameeldivam, sest varvastevaheline nahk on tundlikum. Aga see...”

„On tühiasi.”

- - -

Salajased kaardimängupõrgud...

„Baka. Bakaraa. Galopp põrgusse. Mäng, mis tõrjus välja ferbli, kalabariase, taroki ja piketi. See on moodne kiire kaardimäng moodsale inimesele. Kes mängib igal õhtul tunnikese, võib nädala ajaga kaotada oma viie aasta sissetuleku.”

- - -

Jäänukid kommunistidest...

„Te ei tea, mis siin pärast sõda oli. Kaos. Riik varises kokku, siis tuli Bela Kun oma seakarjaga ega halastanud kellelegi. Oli üks komando, Lenini-poisid. Liikmeid võis olla kakssada, põhjakihi inimrämps.”

- - -

Saabuv uus maailmakord...

„Kurat sind võtaks, Zsigmond, mitte sellest ma ei räägi! Juudid saavad seda, mida nad ära on teeninud, aga meil on hoopis teised plaanid.”

„Millised? Aitate sünagooge renoveerida?”

„Räägime sellest hiljem, see on üks keeruline jutt. Meie ideoloogia ei koosne ainult sellest. Ainult juutidest ja teistest parasiitidest.”

„Teistest parasiitidest? Kes need siis veel on?”

„Zsigmond, meid ootab uus maailm. Meeldigu see sulle või mitte.”

- - -

Ses segases vees teevad kaks meest seda, mida mehed peavad tegema.