RAAMATUBLOGI: Pilguheit psühhopaatide maailma

Leona Deakin, „Kadumismäng”, tõlkinud Nele Mikk, Eesti Raamat, 300 lk.

Kõlas koolikell. Seraphine pillas pliiatsi käest. See kukkus vaikse klõbinaga põrandale ja pisikesed verepritsmed lendasid teralt üle poleeritud puitpõranda. Majahoidja vedeles pliiatsi kõrval maas, käed kõril ja tulipunane sõõr kägarasse tõmbunud kehast laiali valgumas. Ta oli peaaegu kindlasti suremas.

See oli ilus vaatepilt. Kas oli lugupidamatu niimoodi mõelda? Arvatavasti küll. Aga sama lugupidamatu oleks ka seista ja vahtida, kuidas mullitav veri igal hingetõmbel mehe lõuale pritsib. Seraphine teadis, et peaks pilgu ära pöörama, aga ei suutnud, sest pilt oli nii kütkestav.

Seraphine on koolitüdruk, 14 aastat vana. Ja psühhopaat.

Aastad on läinud, kui algab Mäng. Neli inimest saavad oma sünnipäeval kaardiga kutse Mängule – kas julged? – ja kaovad. Politsei ei muretse, see on kõigest mäng, kuid ühe ohvri tütar palub appi psühholoogi ja eradetektiivi, doktor Augusta Bloomi ja Marcus Jamesoni ema kadumist uurima ning nood sukelduvadki salapärasesse psühhopaatide maailma.

Mäng, nagu selgub, on palju laiem, mõeldud mitte pelgalt neljale vaid kümnetele, kellest mõni naaseb, mõni kaob jäädavalt. Mäng pole kõigile, sinna kutsutakse. Ja minnakse vabatahtlikult. Vähesed läheksid, enamusel tekiks ülesandeid nähes eetiline ja vaimne blokk. Psühhopaatidel – aga neid on meie seas palju ja nad tihtipuhku ruulivad, kuigi me ei märka nende olemust – on teistsugune tundemaailm.

Ent mis on mängu mõte? Kes seda juhib? Kas mängijad on vaid etturid, keda liigutatakse? Ohvrid? Ja milline on eesmärk? Milline peaks olema lõpptulemus?

Bloom, kes on ka ise täis salapära, ja tema värvikas partner liiguvad labürindis ekseldes, kuid tõe suunas. Ja tõde on lööv.

Leona Deakin kirjutab usutavalt, sest politseipsühholoogina töötanuna ta tunneb teemat. Samavõrd oskab ta mängida lugejaga, nihutades nende eksitamiseks ajaperspektiive ning poetades infot killukeste kaupa. Raamat kannatab täiesti lugeda, kuigi on kohati rabe, aga autor saab selle andeks, esikromaan ikkagi. Teine – loodetavasti see ilmub, sest peategelased väärivad jätkamist – on ehk juba sujuvam.