Kolm tundi. Repro

Esmalt oli kolm sekundit, siis kolm minutit, nüüd kolm tundi. Need on ajahetked, mis jäävad infiltreeruja Piet Hoffmanni olemise ja mitteolemise vahele.

Kaks esimest Piet Hoffmanni saagat, kus tegutseb mõistagi ka kriminaalkomissar Ewert Grens (ja kõik eelnevad suurepärased krimiromaanid: „Hoiukapp 21”, „Tunnelitüdruk”, „Elajas”, „Kaks sõdurit” ja „Edward Finnigani õiglusejanu”), kirjutati kahasse. Paraku lahkus Börge Hellström siitilmast mullu ning Roslund jätkas üksi.

„Kolm tundi” annab mõista, et Roslund saab hakkama, kuigi Hellströmi puudumine on alateadlikult tajutav, ehkki ei kahanda raamatu headust.

Nagu ikka, on autor valanud realismi ilukirjandusse ja viib, nagu raamatu kaanel kirjas, lugeja maailma, mida too ei tunne.

„Kolm sekundit” räägib Ida-Euroopa narkomaffia kõrval sellest, kuidas Rootsi riik käitub oma agentidega, kes on imbunud kurjategijate maailma, ent kelle elu ei maksa sentigi, kui teisele kaalukausile paigutub politsei maine.

„Kolm minutit” liigub kuritegevuse lätetel ehk Kolumbia narkotööstuse mail. Ehk nagu Grents raamatus ütleb: „Uimastid ei ole mitte ainult kogu kuritegevuse, vaid kogu meie ühiskonnakorralduse taga! Kui sa sellele mõtlema hakkad, kas inimesed isegi üldse tahavad sellele kõigele lõppu teha? Kui tagajärjed pakuvad nii paljudele elatise?“

„Kolm tundi”. Hoffmann on perega tagasi Rootsis ja töötab Aafrikas abisaadetiste turvajana. Samal ajal leitakse Stockholmi surnukuuridest sinna ootamatult ilmunud tundmatuid laipu. See, mille asja uurima asunud Grens peagi avastab, on ebainimlik – surnud pagulased, paadipõgenikud, kelle väärtus langeb nulli hetkel, kui nad on ülevedajatele raha ära maksnud.

„Kaup”, nagu selgub, saabub sealt, kus Hoffmann töötab. Ja Grentsil on hoob, mis sunnib Hoffmanni taas elu kaalule pannes kurjategijate sekka murdma, et süüdlased karistatud saaks.
Niisiis kirjeldatakse ses raamatus äärmise põhjalikkusega äri pagulaste ülemere transpordil, mis toob sisse miljoneid ja jätab maha sadu laipu. Inimhing ei maksa midagi, maksab dollar.

Roslund ja Hellström on alati rõhutanud, et nad ei mõtle oma romaanides midagi välja, vaid teevad eelnevalt põhjalikku eeltööd ja kirjeldavad tegelikkust. Sestap ei saa nende raamatuid võtta kui lihtsaid konstrueeritud krimkasid, mis on pigem väljamõeldis kui realism.

Paraku ei muuda „Kolm minutit”, nagu ka eelnevad raamatud, hullumeelset maailma. Pagulasi viimseni täistopitud paadid – pole vahet, kui need ümber lähevad, sest raha on ju käes – jätkuvad randumist.