Kõik Horsti maakeeles ilmunud krimiromaanid – „Jahipenid”, „Koopamees”, „Talveks suletud” ja nüüd „Salauks” – on mõneti eripalgelised, mõneti sarnased. Just õigluse võidutsemine ning kurjategijate inimliku poole väljatoomine ühendab kõiki teoseid.

Tegevus toimub Norras Larviki maakonnas asuvad Staverni väikelinnas, kus Horst isegi pesitseb. Seekord otsustab üksikema Sofie Lund kolida lapsepõlvemajja vaatamata sellele, et ta õnnetult hukkunud vanaisa oli kaabakas, salakaubamagnaat ning hävitas oma tütre. Et pisutki hingerahu leida, teeb Sofie maja tühjaks, aga mitte viimseni – keldris asuv seif pole liigutamiseks.

Samal ajal kolib Stavernisse ka Wistingi lapseootel tütar Line. Wisting otsib samal ajal kadunud taksojuhti, kes võib olla mõrvatud. Kui sõbrannadeks saanud Sofie ja Line avavad kaabakast vanaisa seifi, hakkab lugu tasapisi hargnema ning niidid viivad teistegi kuritegudeni.

Paljud arvustajad on välja toonud, et Wisting oleks nagu maailma ühe kuulsaima politseiniku Kurt Wallanderi vend ja nii näikse tõesti olevat. Rahulik, mõtlik, hingeline, ebaõiglust mittetaluv, mõistagi sümpaatne ja nutikas... Ühesõnaga äärmiselt positiivne tüüp.

Paraku ei ole maailm ainult valge, on ka tumedat ning politseinikuna töötanud Horst toob välja elu sellegi poole. Mida lehekülg edasi, seda jõulisemaks muutub lahing hea ja kurja vahel ning Wisting peab riskima oma karjääri ja mainega, et õiglus võidutseks. Raamatu lõppakord on suurepärane, kuid pigem eradetektiivide pärusmaa, kui kohtusaalis vastaspool paika pannakse ja selgub tõde. Ent sellise stsenaariumi toomine politseiromaani väärib vaid aplausi.

Wistngi stoorisid on ilmunud kuraditosin, kuid Eesti keeles vaid neli ning need nopiti sarja keskelt. Aga eks olnud nii alguses ka Wallanderi lugudega ning alles hiljem tõlgiti ära ka esimene ots. Oleks kahetsusväärne, kuid pea kõik Skandinaavia krimiauhinnad, ka Klaasvõtme võitnud Host meie lugejale poolikuks jääks. Sest kõik Horsti maakeeles seni ilmunud raamatud väärivad viit tärni.