Stone’i sarja esimene raamat „Vaikne karje” pälvis tunnustust ja mis kirjanikule samuti oluline – seda osteti väga jõuliselt. Samas kinnitasid inglisekeelsed arvustajad, kes raamatud enne maarahvast kätte saavad, et Stone’i teine ja kolmas saaga on paremad, kui esimene. Ongi, tundub.

„Julmad mängud” stoori kulgeb paralleelselt. Lugeja teab, kes on paha ning millise künismiga ta kurja teeb. Stone ja teised politseinikud seda ei tea ning püüavad esialgu tuult väljal. Seega pole lõpplahenduses kahtlust – kurjategija on teada ning selge, et ükskord ta kätte saadakse. Mis tähendab, et lugu tuleb põnevusttekitavalt üles ehitada ning Angela Marsons saab sellega suurepäraselt hakkama.

Siinkohal pole varjata midagi, lugeja saab niigi paarikümne lehekülje pärast teada, et Stone’i vastane on kuri professor, kui kasutada märksõna ehk täpsemalt psühhiaater, kes eksperimenteerib abivajajate vaimuga, pannes neid kuritegusid sooritama.

Nagu selgub, saab meile (õigemini loodetavasti neile, meile mitte) sisendada mida iganes, kui õigesti asjale läheneda, liikudes kindlat rada ja kasutades vajalikke sõnu, mis mõtlemise vajalikku suunda pööravad. Vale pole seejuures keelatud. Vaimselt haavatud lähevad kergesti õnge nii, et ei saa arugi.

Kuidas mõjutada vägistamise ohvrit, kes pole hingepiinadest lhti saanud? Panna detailselt ette kujutama, kuidas ta vägistaja tapab, kinnitades, et see mõttemäng toob valguse ellu tagasi. „See on sümboolne harjutus, mis võimaldab teil visuaalselt kujutleda, kuidas te oma elus ohjad jälle enda kätte haarate.”

Kusjuures vägistaja on vanglast ennetähtaegselt vabanenud ja reaalselt olemas, just seal, kuhu ta mõttemängudes paigutati.

Kui leitakse süüdimõistetud vägistaja jõhkrate haavadega surnukeha, kutsutakse kohale Kim Stone ja tema rühm lootuses, et nad suudavad juhtumi kiiresti lahendada.

Samal ajal on kuri professor tegelemas järgmiste patsientidega...