Repro

Markku Lehtoneni raamat on järjekordne näide sellest, et Eesti on üks maa, mis inimesi müstiliselt enda poole tõmbab.

Juulis tähistas Tallinna filatelistide selts enda 110. tegevusaastat. Selle puhuks korraldati rahvusvaheline näitus (peamiselt) Eesti (aga ka muu maailma) filateelia pärlitest. Märkimisväärne oli, et just Eesti filateelia armastajaid leidus nii kaugelt kui Norrast ja Šveitsist, rääkimata Soomest. Kui sellise, nüüdseks ikkagi rariteetse, hobiga tegelevad välismaalased üsnagi elujõuliselt, siis ei ole kirjutamine, kui laialdasemalt levinud hobi, midagi imekspandavat.

Lehtoneni raamatus kumab selgelt läbi tema vaimustus Eestist, kuid selle sütik ja kütus jääb veidi arusaamatuks või saladuseks. Põlise (ja mõistagi kriitilise) eestlasena tahaksin ma teada, mis joovastab üht soomlast Eesti puhul? Eesti kui omamoodi soomlaste Disneylandi fenomen, kus naised on ilusad ja alkohol on odav ning kõik toimub Tallinna keskaegses vanalinnas, peab siin mõneti paika. Nõukogude Eesti oli üks lõbus ja põnev paik, kuhu tulla adrenaliini otsima. Seda kõike Lehtonen Eestis ka leiab, kui ta alates 1970ndatest hakkab Maarjamaad külastama – ilusad naised ja jälitav KGB. Põnev-põnev ja lõbus-lõbus.

Raamat värskele estofiilile

Raamat ise on kergemat sorti ajalugu. Lehtoneni, kes on alustanud estofiilina ja saanud nüüd täieõiguslikuks Eesti vabariigi kodanikuks, on kirjutuslaua sahtlist välja võtnud enda kokku kogutud mälestused ja teadmised Eestist. Lisaks üllatab raamat väga värskete teemadega, nt Eston Kohvri juhtum, mis mõistagi ei saa olla suurema analüüsi osaline.

Kuid tuleb tõdeda, et tekstil on vähe uut pakkuda. Eestlasele on tekst parimal juhul mäluvärskendus, milles korratakse koolis omandatud ajalooteadmisi. Värskele estofiilile oleks raamat hea alguspunkt, aga vanal estofiilil pole sellega suurt midagi teha. Stiililt on tekst muhe ja saavutab kohati vägagi arvestatava kirjutamistaseme. Mulle isiklikult meeldis väga peatükk 1980. aasta Tallinna olümpiapurjeregatist, mis oleks võinud oma omadustelt olla eeskujuks kõikidele teistele peatükkidele: parajalt ajalugu, isiklikku kokkupuudet ja tekitada lugejas huvi uurida teemat lähemalt. Memoriaali osa on Lehtonenil paraku ebaõnnestunud, see on lünklik, fragmentaarne ja väga lühike. Kes on Markku Lehtonen ja miks ta on oluline?

Reklaamraamat

Kõrvaltvaatajana toob Lehtonen välja Eesti ehk põnevamad osad, aga need ei ole kindlasti kõige olulisemad. Tekst Tallinna regatist oli põnev, ent laulev revolutsioon, kus Heinz Valk lausus kuulsa fraasi „ükskord me võidame niikuinii!“, jättis nõrga mulje, kuigi see on ilmselgelt olulisema tähendusega.

Samas mõjub see ka paradoksaalselt. Tundub, et Lehtoneni üks põhjus või motiiv, miks ta seda raamatut kirjutas oli, et tunda või näida ka ise laulva revolutsiooni osalisena, panna kirja enda tähtsus Eesti taasiseseisvumisel. Lehtonen ei tee Eestiga nalja, enne Eestis paikseks jäämist on Soome lahte ületanud üle 700 korra. Ta tahab koos Eestiga püüelda millega suure poole.

Ühed asjad, mis mind nägu krimpsutama pani, olid allikaviited. Lehtonen on enda raamatus palju viidanud ja tsiteeritud erinevatele allikatele ning need varieeruvad päevalehtede artiklitest kuni arvestatavate ajalooliste materjalideni. Selline kooslus on mulle kummastav: me räägime Eesti ajaloost ja viitame Eesti meedia veebiartiklitele. Olgu tegu kvaliteetlehtedega, aga ajaloost rääkides eeldaks rohkem ajalootekstidele viitamist. Lehtonenile ei ole akadeemiline maailm võõras.

Muidugi ei pruugi see olla ammendav tõlgendus. Lehtoneni tekst on lihtne ja mõeldud lihtsale lugejale. Ajakirjanduslik tekst ongi lihtne ja kompaktne, mida annab hõlpsasti kasutada ühes reklaamraamatus.
Üldiselt võiks see olla kena kingitus välismaalasest sõbrale, kes on Eestist vaimustusest, kuid mingeid taustteadmisi ei oma.